kolmapäev, 24. august 2016

Mõni tsitaat

Mul on siin vana dateerimata lugemispäevik, kust leidsin täitsa head tsitaadid ROBIN SKYNNERI ja  JOHN CLEESE'i raamatust "Elu ja kuidas sellega toime tulla".

*
"Halbadest kogemustest saab õppida vaid halva olukorraga toime tulema. Õppimisvõimalus on aga väike, võrreldes sellega, mis saaks suheldes endast kõrgemal vaimsel tasandil tegutseva inimese/organisatsiooniga."

Jah, see on kindlasti tõsi.
Liiga palju räägitakse sellest, kuidas halvad kogemused meid 'õpetavad' ja liiga vähe sellest, kui palju nad meid rikuvad ja laastavad.


*
"Mida suurema stressi all inimesed on, seda vähem hoolivad nad teiste tunnetest."

Jah.
Ma olen mitu inimest stressiperioodil üksi jätnud, sest nad on muutunud väljakannatamatuteks - õelateks, haavavateks, solvavateks, kibedateks...
Ma pole just suurem asi sõber :). Välja arvatud iseendale :D!


*
"Tervemad inimesed ei valeta nii palju, kuna nad aktsepteerivad end tervikuna, ka oma negatiivseid jooni ja tegusid. Mitte nii terved inimesed seevastu valetavad end paremaks ja ei söanda ka teisi kritiseerida, kuna nad ei suuda aktsepteerida reaalsuse halvemat poolt."

Jaa, ja kriitilised inimesed on tavaliselt ka enda vastu üsna armutud...
Üldse, iga kord, kui keegi imelikult käitub, mõtlen ma, et küllap ta kohtleb ennast samamoodi...

teisipäev, 23. august 2016

Dalai-laama arvab pagulastest sama mis mina

Oma "pooleli" kaustast leidsin tont-teab-millal salvestatud artikli, milles väidetakse, et dalai-laama soovitab pagulasi võimalusel aidata, kuid mitte pakkuda neile uut kodumaad päriseks. See on täpselt, mida mina arvanud olen. Nad peavad ikka tagasi oma koju minema, keegi ei oota neid siin avasüli, see on kriisiolukord ka meile, me oleme valmis nende muret sellel kõige valusamal ja hirmsamal hetkel jagama, aga lootus, et nad meid tänu meie abile armastavad või respekteerivad, tuleks kohe unustada. Me oleme väärusulised, kärnased koerad väga suure osa jaoks neist, kes põgenevad, sest haritud ja tugevad perekonnad ei tule siia, nemad saavad perekonnasidemete ja tutvuste kaudu end Araabia Ühendkuningriikidesse või mujale, teiste "korralike inimeste" (loe: moslemite) juurde sokutada, nemad ei tule almust paluma inimeste käest, keda nad on õpetatud põlgama ja igas mõttes ahneteks ja lodevateks pidama. Mis kõik ei tähenda, et nad ei vaja abi, või et me ei peaks neid aitama. Võimalusel tuleb ka hädasolevat ärakasutajat aidata, kuid mitte oma rahva arvelt või oma rahva kannatuste hinnaga. Meie riik on niigi tubli olnud ja sõrgu piisavalt vastu ajanud. (Kuigi mul on selline inetu kahtlus, et neil polegi valikut, sest kui täidetaks Euroopa nõuded vastuvõetud pagulaste elukvaliteedile, ajaks see isegi tuimad eestlased raevu ja nii tuleks välja, et poliitikud on meie riigi elukvaliteeti märksa roosilisemaks luuletanud, et Euroopa meid endi hulka võtaks - parem juba öelda niimoodi, et meie rahvas on paraku rassistlik. Näu!)




Mina pooldan ajutisi "kolooniaid", mis ei tähenda koledaid maju ja asfalteeritud hoovi vaid kena rohelist 'ajutist parklat' - sanatooriumi, kus nad saavad hirmust puhata ja puhanud peaga uued plaanid teha. Ja kindlasti tuleb nende vastu aus olla ja rääkida, miks ettevaatusabinõud ja umbusk. Ja tutvustada neid faktiga, et ka eestlased elavad vaesuses, ilma vesiklosetita ja puha :)
Ja iga pisivarguse või kabistamise peale vurrrduhhh tagasi koju + info, pilt ja näpujäljed internetti, et teised riigid oleksid ka hoiatatud! Ilusti ette tuleb rääkida sellistest asjadest.

Üldse, mina lubaks üleüldise kiibistamise ja jälgimissüsteemi... Mul on raske mõista, miks me peaksime tegema asju, mida me varjata tahame - ja kui me ei tee asju, mida me varjata tahame, siis miks mitte kiibistada? Näiteks minu puhul näitaks kiip Haigekassale, kas ma ikka istun 22 tundi iga ööpäev kodus voodis, nagu ma väidan. Või äkki tšillin terve suve muusikafestivalidel, kuigi väidan, et väsin isegi telefonihelina peale :D, selliseid inimesi on ju ka! Kui ikka kiip seab su vargusohvriga samasse punkti, kui vargus toimus, siis ole mees ja tõesta, et sa seda ei teinud.

Ja miks üldse ei räägita, miks rikkad Araabia poolsaare naftariigid oma usuvendi ei aita, endil kõnniteed kullaga sillutatud? Kas kõik teavad läbirääkimistetagi, et nad vaatavad huviga, kas kahurilihal äkki õnnestub seekord siiski terve Euroopa vallutada, ehk siis et nad hõõruvad vaikselt rõõmust käsi ja nende huvidele käiks oma vendade aitamine lihtsalt vastu? Või miks ainult mina imestan, et abistamine ei jää teiste moslemiriikide padišahhide hooleks?
Pole hea aidata neid, kes meid põlgavad. Ma ei arva, et see peaks jääma tegemata - ma ikkagi arvan, et aitama peab, aga ei maksa endale illusioone luua tänulikust uuest kodanikegrupist, kui pärast kõiki koos elatud aastakümneid on mitukümmend tuhat vaesemat venelast meie suhtes ikka veel vaenulikud, umbusklikud ja solvatud, ja nende elu isegi ei reguleeri usk, mis käsib meid põlastada.


Üks ksenofoobne, naiivne, aga tõene joonistus lõpetuseks:



PS: artikli tõeväärtust mina kontrollida ei oska, nii et säilitage ka selles osas kriitiline/analüüsiv meel ;)


- - -

Aa, oot, hoopis teisest ooperist - leidsin ühe instagrammikonto, mille omanik postitab imelisi lillemandalaid.

Konto on SIIN: Kathy Klein danmala 

Pilte ma ilmselt ei tohiks kasutada, aga ega ma ennast ei müü - teen talle reklaami, nii et vast pole nii hull....




omg omg omg
'0'

xoxo

***

Käisin paar päeva tagasi apteegis ravimeid välja ostmas. Müüja hoiatas, et Cipralex on täishinnaga. Mina kehitasin õlgu ja mõtlesin, et olgu siis pealegi, küllap ta on ennegi täishinnaga olnud. Aga 76-eurone arve pani mu küll rahutult jalalt jalale tammuma. Uurisin, et mis selle Cipralexiga siis on, miks sellele soodustust pole? Apteeker rääkis, et varem oli see tõesti 50% soodustusega, kuid kuna müügil on sama toimeainega ja palju odavamaid ravimeid, siis seda Haigekassa enam osaliselt ei kompenseeri.

Ahhaa, nujaa, ma olen üht teist sama toimeainega ravimit proovinud. See tekitas mul iiveldust, uimasust, eee, midagi oli veel... Nende asjade puhul ei osanud ma ravimimuutust kahtlustada, sest need nähud võivad millest iganes põhjustatud olla, aga kui mul nõgestõbi tekkis, siis otsisin küll ravimi infolehe välja ja seal olidki kõik äsjailmunud hädad.

Lasin siis apteekril Cipralexi arvelt maha võtta, mulle paari soodsat analoogi näidata ja välistasin selle nõgestõve-rohu. Mul on üle nädala veel Cipralexi, eks siis ole näha, kuidas see uus rohi sobib, veidi kõhe ju on... Samas teised kulutused pole nii olulised, kui et ravimitega kõik korras oleks, nii et kui see ei sobi, küsin arstilt lihtsalt uue retsepti ja ostan ikkagi Cipralexi, olgugi kirves. Aga kolm nädalat kindlasti annan aega uuele rohule ka... kõrvalnähud võivad kaduda. Näiteks Amitriptüliiniga alustamine on täielik õudus, minu meelest absoluutselt võimatu töölkäivale inimesele. Kohutav uni, uimasus ja mõtlemisvõimetus. Kõik need hirmsad asjad, mida inimesed antidepressantidega seostavad. Aga suurepärane rohi, kui oled nõus need kaks esimest nädalat üle elama nii, et sind pole olemas. Toob õhtuse une ja peavalude vastu aitab super-super-hästi!



Terviseteemadega edasi.
Premeerisime siin end ükspäev, mina sõin pool pakki kartulikrõpsu, ühe jäätise + 4 ruutu šokolaadi ja loomulikult hakkas mul nendest halb. Istudes on kõik korras, aga seista ja käia - üsna võimatu. Aga seekord ma mõtlesin, et kuna seesama tunne oli mul kunagi iga kord, kui ma sättisin end kusagile minema - olgu siis tööle või külla või teatrisse, siis mõtlesin, et kuna ma seekord tegelikult kusagile minema ei pea ja muret ei ole, siis püüaks seistes oma vererõhku mõõta.

Okei, voodis istudes panin endale selle asjanduse vasaku käe külge, siis ronisin voodist välja, panin aparaadi riiuli peale ja vajutasin START-nuppu. Suutsin ära seista ja mitte minestada, ja kui õhk sellest kätt ümbritsevast varrukast välja visisema hakkas, haarasin aparaadi ja vupsasin voodisse. Näit oli 70/34 :D - ma usun, et neid inimesi on vähe, kes sellise näiduga minestama ei hakkaks. Eks ma kahtlustasin, et aparaat näitab aiateibaid ja mõõtsin mitu korda veel, aga ilusti ühtlases tempos ja kiiresti tõusis (nüüd ma juba pikutasin). Huvitav, et rämpstoit mulle niimoodi mõjub... Samas, kuidagimoodi peab ju keha märku andma, et ära tee neid lollusi - võibolla on see minu keha jaoks lihtsalt käepärane nõrk koht, mida logistama hakata...
Aga kui ma olen pikka aega stressis olnud, mõjub nii mulle igasugune toit. Peale tomatite. Ja alkohoolsete jookide.



Veel on juhtunud nii palju huvitavat, et Emmake käis oma korteri võtmete järel, mis Vend minu juurde jätnud oli. Ilm oli ilus ja ma ajasin temaga üle tunni aja trepikoja ukse ees juttu. Minu meelest on ta väga tubli ja vapper, et Maal Vennal lapsi kasvatada aitab. Tüdrukud on imearmsad, kuid väsitavalt vilkad. Ja nad väga ei mängi kahekesi, millegipärast... Ma olen ikka mõelnud, et kui lapsed lähestikku saada, siis nad tegelevad teineteisega ja emal on vabamad käed, aga ilmselgelt mitte alati. Need mutukad jooksevad alati eri suundades :D
Seega lohutasin Emmakest ja tunnustasin teda nagu oskasin.
Minu ootamatult inimlik käitumine liigutas teda nii väga, et ta tõi meile hiiglasuure arbuusi. Ma armastan arbuusi, aga seda me küll ära süüa ei jõua... kaks päeva oleme söönud ja pool on veel alles. Ma ei tea, kuidas ta selle üldse meie ukse taha taris... äkki tõesti veeretas, nagu ta ütles :D

Aga huvitav oli see, et kui me otsustasime, et proovime kallistada, kuigi ma väga umbusaldan Emmakese füüsilisi võtteid, millest me sealsamas ka rääkisime..., et ta ei hakkaks mu küljes rippuma, kuni mul mõrvavisioonid silme ees keerlevad, siis mina uskusin, et oleme mõistmise saavutanud vähemalt selleks hetkeks ja usaldasin Emmakest, et ta ei hakka mind 'kuritarvitama' ja 'ahistama' - ja muide, ta ei hakanudki, kuigi pidin talle ütlema, et laseme nüüd ilusti lahti ka - aga mu keha sattus lausa paanikasse, kui ma käed tema poole avasin.

Kehal peab olema energeetiline mälu!
See oli üsna võimas kogemus.
Oma peas olin ma täiesti rahulik, keskendunud ja tasakaalus, aga keha järsku kardab, kusjuures ma suutsin täielikult lahku jääda sellest hirmu-tundest, mis mu kehal oli.
Ma nüüd mõnda aega pean kallistamistega siiski vahet, sest ma tahan oma keha kaitsta ja hoida, see on mu kohus - narrid keha üks kord, tema narrib sind seitse korda vastu, onju! :)

pühapäev, 21. august 2016

Isolatsioon kui ideaal

Those who are powerful are filled with greed; and those who have no protectors are despised. Possessions bring many worries; in poverty there is sorrow. He who asks another's help becomes his slave; he who nurtures others is fettered by affection. He who does not, appears deranged. Wherever one may live, whatever work one may do, is it possible even for a moment to find a haven for the body or peace for the mind? (…)Knowing myself and the world, I have no ambitions and do not mix in the world. I seek only tranquility; I rejoice in the absence of grief. (Trans. Donald Keene)

Kamo no Chōmei (1153-1216, Jaapani kirjanik)

Allikas: Warscapes.com / Hikikomori: The PostModern Hermits of Japan / Flavio Rizzo

kolmapäev, 17. august 2016

Suvehommikune unenägu

Maal olime me kõik üldiselt viisakal ajal tõusjad, aga ühel hommikul mina veel tukkusin, kui Issake ja Õde köögis kohvi hakkama panid ja jutustasid.

Nad rääkisid kasside isepäisusest.

Issake: "... ja vaat sellele punasele kassile süles olemine üldse ei meeldinud. Ükskord võttis Ü nõuks teda paitada. Kass küürutas hüppevalmilt süles, aga kui nägi, et ta kusagile ei pääse, siis pissis Ü'le sülle."

Isa vaatab minu poole ja ütleb: "Eks Emmakeses ja Ü's on mõndagi sarnast."

Mina kergitan kulmu.

Issake: "Noh, nad mõlemad hoiavad füüsiliselt kinni, ei lase lahti, kui teine ära minna tahab."

Mina arupidavalt: "Mul pole lihtsalt pähe tulnud tema peale pissida."

Ja ärkan.

See kaldkirjas osa nimelt oli mingi paarikümnesekundine unenägu.
Kui ärkasin, olid Issake ja Õde oma vestlusega veel sealsamas.


Üldiselt olen ma viimasel ajal end vägagi normaalse inimesena tundnud, aga ...
tol hommikul mitte nii väga :D

teisipäev, 16. august 2016

Pilte maalt vol 3

Täna siis Vihula-pilte:



Täitsa kena koht jalutamiseks, mis? :)




Hakkame mõisakompleksi juurde jõudma.



Selles paviljonis müüsin ma ühel suvel jäätist ja šokolaadi.





Paremale jääva saare pealt laenutasin ma suve või kaks vesijalgrattaid...
Ja kuni meie enda kodus remont valmis, elasime vasakule jäävas majas, mis vanasti vist oli mõisa viinaköök. Meie nimetasime seda tondilossiks.




Ehehehh... meie Õega. Ma unustasin ära, et kui tagumise kaamera pealt esikaamera peale lülitada, siis läheb ta mingile veidrale ilupildi režiimile ja teeb näod imelikuks - päike oli nii ere, et suurivaevu olid ekraanil pea kontuurid näha. Nii me siis oleme siin imelikud udupead... Tegin selle pildi õige väikseks - muidu oli ikka väga veider.



Ja nüüd on ka kõik pildid ära näidatud :)
xx

esmaspäev, 15. august 2016

Pilte maalt vol 2

Veel natu pilte Venna õue pealt.


Vana saun...



Paremalt vasakule: saun, välipeldik ja puukuur



Ja teise nurga pealt majaesine, vasakult paremale: vana saun, rippkiik ja üks teine kuur.



Minu selja taha jäävad tegelikult umbes kolmkümmend marjapõõsast ja mõned peenrad,
aga mida pole näha, seda pole näha :)
Taga on näha niit ja mets - hää seegi!



Üksik longuv roositaim vanade sirelite ees...



Eks see maaelu on ilus asi, aga-aga...
Nüüd kadus siit (2,5 km kauguselt Vihulast) ka maapood ära, nii et kord nädalas käiva bussiga tuleb Issakesel tuua oma (ja mõnikord ka muude suude) toidumoon, kui Vend autoga mujal on.
Isale on see juba üsna raske ja ta ütleb, et maal elamise aeg on tema jaoks läbi, nüüd tahaks ikka linna, kus oleks turvalisem ja tugevam olla..., et ka veidi tõbisena jaksad poes käia ja arsti juurde sõita/jalutada.

See maja on ka üsna tilluke. Tube on tegelikult kuus, aga talvel on elatavad ainult 2,5 (kaks väikest tuba ja kööktuba). Selles majas on vesi sees, vesiklosett ja duširuum, aga mis sest kasu, kui süüa ei saa.

Venna Lõuna-Eesti kodu on ilus ja suur, aga siseviimistlus on tegemata ja - vähe sellest, et vett pole sees - kaev ei annagi piisavalt vett, et mingist duširuumist ja pesumasina paigaldamisest mõelda... Hea kui oma kohvi ja kohvitassi loputamiseks jätkub. Jälle häda. Väikeste lastega ei saa seal elada. Nii Vend pendeldabki kahe kodu vahet... Aga end lõplikult sisse seada mõtleb ikkagi Lõuna-Eestis. Näis, kuidas see kõik kujuneb.

Aga siin me käime jalutamas... :)



See on tegelikult juba Vihula. Homme panen sealt rohkem pilte. Vihulas ma elasin neli suve. Siis see oli lihtsalt koht, kus elada... nüüd vaatan, et ikka väga kaunis koht. Kuid tegelikult ma hindasin seda ka plikana ja käisin jalutamas küll. Isegi mööda Kuradisilla käsipuud jalutasin, mille pealt see pilt on tehtud... :)