pühapäev, 19. veebruar 2017

Black Mirror

Käisin eile Emmakese pool Issakese sünnipäeva tähistamas.
Issakesega koos on Emmake täiesti tore, sest Issake valvab ;)
Sõin sissejuhatuseks hiiglasuure prae ja kuigi istusime koos kella kolmest pärastlõunal kella üheteistkümneni õhtul, ei saanud kõht nii tühjaks, et oleks jaksanud kooki süüa. Koogid tõin koju Väikule.
Limpsisime ka tsiviliseeritult - 8 tunni peale kaks pudelit veini 3 inimese peale.
Aga mina olin muidugi juba kodus kaks siidrit joonud - isegi koos sellega võttis veidi võdisema...

Ma mingil hetkel mainisin, et võibolla nad märkasid, et mul on juba 'krunt all'. Nemad ütlesid, et ei märganud midagi ja Emmake tuletas meelde, kuidas Issakese puhul muusikainstrumendi valik reedab tema seisundi, et mis mul siis oleks see vihjav element?

Ma meenutasin üht kirjanduslikku tegelast, kes kurtis, et kui ta on joonud, ei taha keegi teda vastu võtta, aga kui ta on kaine, siis ei taha ta ise kedagi näha. Et - sellega looga ma vihjan järgmisele: kui te mind näete, siis järelikult olen ma ebakaines olekus :D
See on närvilisematel aegadel kindlasti tõsi... :p

Aga tegelikult oligi väga lõbus õhtu - kõigi jaoks :)



Noh, pärast kaheksat tundi jutustamist mõtlesin, et täna teen vaikse päeva ja võtsin siis lahti soovitatud sarja Black Mirror. (123movies lehel on teine hooaeg ka, aga kolmas on seal praegu vist poolik.)

Oh My Sweet Jesus - see on nii täiuslik!!!
Ülimalt haaravad lood ja futu-kodudes just see valge pind ja klaas, steriilsus, mida mina igatsen.
Ja kui Fargo oli ka põnev, oli see ajuti ikka võigas :D (kuigi õnneks ebarealistlikult ja ülepakutult nagu Kill Bill) ja ma pidin ikka korduvalt silmad kinni panema ja enda rahustuseks ümisema, siis Black Mirrori puhul ma ei tea, kas ma hingan ka - millestki ei taha ilma jääda. Lugu algab ja "mina" kaob! Ma kirjutan endale lühikesed episoodikirjeldused välja, ja kui mul kunagi on vaja oma mõtteid kõrvale juhtida, mida ma raamatute abil enam teha ei oska, siis võtan aga mõne lemmiku siit. Siin on kõik, mis mulle meeldib, kuigi mõnd lugu on painav jälgida ja tean juba ühte, mida ma kindlasti rohkem ei vaata. Kuid see paine on ikkagi maitsekas mu meelest.
Seda sarja on paraku võimatu mitte 'bindžida' :D
Ma arvan, et need toimetused, mis mul homme ees on, teen ma nagu zombi, oodates, et aga jälle edasi vaadata. Lausa tunnen, kuidas mu ajju koguneb mõtlemisainet, mis jääb töötlemist ootama.


Suur-suur aitäh soovituse eest - see on täiuslik! Woooh! :)

Instagramilemmik: Earthpix

Täna näitaks pilte meie armsast maast, mis meid kannab ja kõik meile annab :p
Ja vastu tahab ainult, et me teda hoiaks!

Mulle on hakanud tunduma, et kõik eelkooliealised lapsed peaksid elama maal, ja vanemad inimesed samamoodi. Töölkäija ei saa vist nii palju lõdvestudagi, et leppida enam kui tunniajase sõiduga maalt tööle ja koju ning pärast seda veel niisama loodust imetleda - pool aastast on koju jõudes pime ka juba, nii et töölkäija saab loodust nautida vaid reisile minnes. Ja isegi maal elavad inimesed unustavad ilu enda ümber, see on lihtsalt nende kodu, kus on pool aastast poriprobleem ja vahel tuleb ette ka tüütut lumelükkamise värki, kus üks töö ajab teist taga ning akna taga on kogu aeg "igav liiv ja tühi väli". Siiski ütleb enamik minu tuttavatest maal elavatest inimestest, et linnas küll elada ei tahaks.

Ma mõtlen, et suurtes majades elavatel linnainimestel peaks akende ees olema vähemalt kauni loodusvaatega rullkardinad :D - ehk tekiks rohelust nähes rohkem rahu südamesse ja rohkem tahtmist endale aega võtta, teetassi käes hoides lihtsalt 'tühjusesse' vahtida?

Igatahes jälgin mitut kontot, mis toovad maailma austust ja imetlust tekitava ilu mu Instagramifeedi,
üks neist on earthpix, mis vahendab erinevaid fotograafe.



@juusohd




@andy_best




@dansmoe




@brianstowell 




@qorz




@bokehm0n



Eks linnadki on ilusad, tõesti on!, aga need ei tekita hardumust ja austust, nagu tekitab isegi udune ja rõske loodusvaade. Loodus on alati ilus, ka koleda ilmaga, linn eriti siiski pole :D
Aga sel kontol on ka palju kauned linnapilte...


@ilhan1077


 Need siiski tavaliselt ei võta pikemaks ajaks vaatlema ja mind ei pane ka unistama - loodus küll paneb! :)

Tarbime läbimõeldult, säästame ja hoiame loodust, eksju!?!? :)

💚💙💚
💚

reede, 17. veebruar 2017

Must järv

Kuulan korduse peal Björki Black Lake'i ja sain järsku aru, et olen vist nukras tujus...
Võibolla lihtsalt seetõttu, et mul on selja taga kolm unetut ööd ja see juba tõesti mõjub enesetundele, süda klopib ja vererõhk on alla 90.

Mõned päevad tagasi pidi Mees teises linnas ära käima.
Ta oli kindel, et saab ise hakkama ja mind väntsutaks kaasatulemine liialt.
Aga paraku kukkus ta seal teises linnas kokku. Mulle helistas arst reanimatsioonist.

Ma olin kindel, et nüüd on uus insult, aga õnneks polnud. Mehe vererõhk, mis on vähemalt teismeeast saadik murettekitavalt kõrge olnud, oli seekord hoopis liiga madal. Hmm.
Igatahes veetis ta öö teise linna haiglas tilguti all ja hommikul tuli üksi bussiga tagasi.
Paistab, et kõik on siiski korras.

VT ütles selle peale, et meie kaks ei tohiks ilma teineteiseta kusagile minna!
Mulle see mõte meeldib! :)
Nii armas on vaadata pensionil olevaid paare, kes igal väiksemalgi asjaajamisel koos käivad - näiteks jalutavad kahekesi postkontorisse, et osta üks kirjamark... :)

Mehe õnnetuvõitu oleku peale mõeldes tegin ootamatu avastuse: ta pole kunagi pahas tujus!
Ta võib mõnel teemal valjuhäälselt nördimust avaldada, aga see pole kunagi minu vastu suunatud ja kui ma võtan uue teema, siis pole hetk tagasi ilmutatud ägedusest enam jälgegi, ta on täiesti mõistlik. Mitte kunagi ei ole ta sellises tujus, et ma peaks hiilima või tema tuju tõttu vaikselt olema, et ennast talle mitte meelde tuletada. Ta ei pauguta kunagi uksi ega viruta asju hooga lauale vms. Ja ma ei mäleta, et ta kunagi oleks minu suhtes hukkamõistvalt väljendunud - ta on alati olnud mõistev.

Igatahes on mul jube hea meel, et ta on endisena kodus tagasi!
Ei teagi, miks ma selline vaikne ja nukravõitu olen...






Our love was my womb but our bond has broken
My shield is gone, my protection is taken
I am one wound, my pulsating body
Suffering being
My heart is enormous lake, black with potion
I am blind, drowning in this ocean
My soul torn apart, my spirit is broken
Into the fabric of all he has woven
You fear my limitless emotions
I am bored of your apocalyptic obsessions
Did I love you too much? Devotion bent me broken
So I remained, destroyed the icon
I did it for love, I honored my feelings
You betrayed your own heart, corrupted that organ
Family was always our sacred mutual mission
Which you abandoned
You have nothing to give, your heart is hollow
I am drowned in sorrows
No hope in sight, of ember
Reckoning eternal pain and horrors
I am a glowing shining rocket
Returning home
As I enter the atmosphere
I burn off layer by layer

teisipäev, 14. veebruar 2017

Inimbaromeetrid

"There is a concept in biology that certain species, like amphibians, are barometer species.  They are the indicators of the health or inevitable collapse of an ecosystem.  They will be the first to die if something that is unhealthy for the entire ecosystem is introduced.  People like me are the barometers for humanity.  What we cannot cope with, is what is in fact unhealthy for all people.  If we would follow the lead of these ‘barometer people’, by creating the kind of system that is suitable for them, we would by default be creating a world that is suitable for all people on this earth and people would not have to cope with the world.  Instead, they could live."

TEAL SWAN "The Current"

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Lustakad jalakesed. Ja hambakesed

Mul on paar unehäiretega seotud kommet, mis teevad minust halva voodinaabri.

Esiteks tekib mu jalgades enne magama jäämist sageli imelik, kihelev tunne, mistõttu ma pean neid raputama, loksutama või kõhuliasendis üles alla kiigutama ja vastu madratsit taguma. See võib kesta üle tunni aja! :D Ma arvan, et see ongi see "rahutute jalgade sündroom", kuigi mina ei pea kunagi voodist üles tõusma ja mööda maja ringi käima, nagu selle sündroomi all kannatajad sageli.

Teine asi on see, et ärkan öösiti mõnikord selle peale, et laksutan hambaid kokku ja seejärel krigistan mõnuga, kusjuures kuigi olen juba pooleldi ärkvel, ei saa ma kuidagi pidama ja siis kuulan ise imestusega pealt, mida asja ma ometi teen? :p

Eile guugeldasin hammaste kiristamist ja sattusin hambaarstide lehekülgedele, kes rääkisid, et selle taga võivad olla hambumusprobleemid ja loetlesid ikka mitmeid. No ma väga loodan, et pole hambumusprobleemid... Ma hambaarstile küll ei kavatse minna ja pole palju aastaid käinud ka. Olen oma hammaste üle üsna uhke :), sest nad on tõesti tublid. Hambaarstid kiidavad, et valged ja tugevad. Mul on isegi kaks piimahammast veel suus - need on küll igavesed lobudikud juba :D, aga nende all lihtsalt pole jäävhambaid ja seetõttu miski pole neid välja lükanud. Hambumuse muutmine peaks ikka jube kallis ka olema... Aga neist artiklitest ma lugesin, et inimene võib oma hambad jäädavalt viltu krigistada '0' - õudne! Kuidas? '0'

Aga sellega seoses lugesin uneapnoe (ehk siis takistatud, liiga pindmise või puuduliku hingamise) kohta. No norskajad on suur riskirühm, aga tuleb välja, et norskamine on ikka neile endale ka ohtlik ja kurnav, kuna uni jääb puudulikuks. Enne insulti kasutas Mees iga päev ninaspreid Otrivin, mida tohib kasutada ainult nädala. Temal läks viie päevaga pudel ja nii palju aastaid. Inimesed, kes temaga ühes toas pidid magama, kurtsid, et ei saanud magada. Mina aga kuulasin palju aastaid, kuidas ta rindkere liigub, nagu ta hingaks sisse ja välja, aga tegelikult olid kõik hingamisteed kinni - kuidagi oli see märgatav - kuni ta siis lõpuks kõõksatas ja päriselt hingas. See oli üsna jube! Ja seda juhtus ikka mitu-mitu korda öö jooksul.

Aga lugesin imestusega, et on selgunud uneapnoe uued riskirühmad. (Ma 'vanadeks' pakuksin norskajad, ülekaalulised inimesed, ja polüübid :D, st inimesed, kelle on polüübid.)
Aga tuleb välja, et uneapnoe ähvardab ka:
- peenikesi naisi ;
- tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse sündroomiga ja muude õpiraskustega lapsi;
- pikkade kaeladega inimesi;
- inimesi, keda beebina ei toidetud rinnaga;
- ärevuse ja depressiooniga maadlevaid inimesi
- no ja kõiki, kes öösiti hambaid krigistavad.

Täiesti pahvikslööv nimekiri! :D

pühapäev, 12. veebruar 2017

Niisama

Hakkasin oma väikseid märkmikke täitma ja Q&A märkmikus oli 12. veebruari peal selline küsimus:

"What is your biggest obstacle right now?" / Mis on praegu su suurimaks takistuseks?

Ma panen alati paberi nii, et ma eelmise aasta vastust ei näe ja täna vastasin sellele küsimusele nii:

"No obstacles. I do what I want - nothing!" / Ei mingeid takistusi. Teen just seda, mida ise tahan: ei midagi!"

Kirjutasin ära, vaatasin eelmise aasta vastust ("Lack of energy." / Energiapuudus) ja... kuidagi hirmus lustlikuks läks tuju... :)
Jumala eest - rahulolematu saab olla ainult siis, kui sa kavatsed elule ette kirjutada, milline see olema peab. Praegu ma olen rohkem sellises seisundis, et vaatan huviga, millega mind järgmiseks üllatatakse :D, aga ma ei kavatse vastuseisu osutada. And I'm happy! :)

(Ma vastan küsimustele nii eesti- kui ka inglise keeles - nii nagu vastus pähe tuleb.)

---

Täna hommikul aga aitasin Väikut inglise keelega.
Ta saatis mulle juba kell 8 sõnumi, et on kolm tundi püüdnud inkas koduülesandeks antud luuletust teha, aga välja tuleb ainult mingi lasteaialapse lalin.

Oh, mulle meeldib Väikule lullasid teha, sest tema pole nõudlik ei riimi ega rütmi suhtes :D,
peaasi, et kusagil kõlaks mingid riimid, kasvõi keskel :D
See pidi olema valentinipäevaga seotud, nii et armastusest, sõprusest või tunnetest.

Nii et kui olin nõuks võtnud luuletama hakata, siis panin käbedasti paberile kahe salmiga lulla ja teine  salm tuli nii VT moodi, et ma jagaks...

I am but more of a reclusive being,
passion and dramas are not for me.
I love my friends more  when they're not near me
so I grab a book and pour me some tea.

:D

Arvasin, et VT hurjutab mind jälle, et mu 'abistavad pakkumised' jätavad temast halva mulje ("Mõtle mu reputatsioonile!" ütles ta ükskord :D), aga tuleb välja, et seekord olid tema enda 'enesepaljastused' veel tobedamad - ta ütles, et oli katsetanud midagi sellist nagu:
Friends - I don't have many,
'cause I only want money
:'D


Ookei, sellest oli minu variant tõesti parem... :D


---

Siis..., ma hakkasin vaatama mulle lahkelt soovitatud sarju.

Mr. Robot polnud päris minu maitse - väga kibestunud kõik tegelased peale selle narkotibi, kes kohe varsti maha löödi ja siis jäid ainult mingid hädised tigedikud järele :D
Aga mulle meeldis teise hooaja esimese osa 'setting', kus peategelane püüdis oma psüühikahäireid kontrolli alla saada rutiini, askeetliku eluviisi ja pideva päevikupidamise abil. On absurdne, et ta tegi seda väga tumedas rohekashallis toas/kodus :D - mitte ükski hullumaja pole tegelikult hämar ja rohekashall nagu filmides sageli, ja keegi ei teeks selliseks ka oma kodu. Aga muidu - ideaalne elu! :) Selles, et peategelasel oluliselt parem ei hakanud, süüdistaks ma värvi, mille keskel ta elas :)

Ja nüüd ma hakkasin vaatama Fargot, mis tundub väga tore, ja seal mängib ju Bilbo Baggins :D, aga kummaski sarjas ma sci-fi elemente ei märka 😭
Oh, hi there, lil Bilbo! 💖

Aga mul on need teised sarjad ka kenasti kausta salvestatud... Black Mirror ja Stranger Things on vast müstilisemad...
Ei teagi, miks ma just neist tavaelule lähematest alustasin...
Aga kuidagi tuleb need mitte-midagi-tegemise-päevad ju õhtusse saata, nii et ma ei kurda! :D
Trall-lala-lall-laa! :)


---

See on ka hästi tore, et valgemaks läheb kiirelt...

---

Aa, ja kuulge, vaadake selle LINGI alt mõnikümmend sekundit templitantsu - nii äge!


Ja loodetavasti olete uueks nädalaks kenasti puhanud ja valmis! :)
I know I am, heh-heh-hee! :D
😉


- - -

Lisatud paar tundi hiljem...

Mõtlesin, et poputan ennast täna ja asendan oma igalõunases köögiviljakausitäies aurutatud kartulid friikartulitega ja koorevõi majoneesiga... Ja kujutage ette - friikad ei sobinud maitselt porgandi, brokoli ja ubadega üldse kokku! Kes oleks osanud seda arvata '0'...





Instagramilemmik: Anna iPadi-päevikud

Täna tutvustaks jälle üht päevikupidajat, vahelduseks ja seekordseks lemmikuks on Anna, kes peab Instagramikontot Annaslettering.

Ma olin rabatud sellest, kui kindla joonega tema päevikuleheküljed on tehtud. Alguses minimalistlikumalt...





Siis üha kirjumalt, aga ikka ülimalt kindla joonega...





Võttis aega, enne kui ma aru sain, et ta teeb neid päevikuid kuidagi iPadis, kus on vastavad programmid, nii et ta saab kuidagi ... ma ei tea, ühtlustada ja fotosid-pilte kleepida, korrapäraseid geomeetrilisi kujundeid joonistada, paralleelseid sirgeid laitmatult tõmmata, kõike seda värki nihutada - täiustada...
Ta seletas ka, kuidas ta seda teeb, aga ma ei saanud sellest mitte midagi aru :D
Igatahes mulle tundub, et kui ta ise paberile joonistaks, siis tal kogu see kupatus nii korrapärane ei tuleks. Ma alguses arvasin, et need on paberpäeviku leheküljed ja olin täiesti juhmistunud, et... kuidas kellelgi on nii hea ja eksimatu käsi... :)





Millegi poolest on see joone puhtus ikka nii lummav, et kui jälle mõnd uut postitust vaatan, hakkan alati mõtlema, et äkki saaksin mina ikkagi ka pliiatsile ja paberile nii harmoonilisi päevikulehekülgi joonistada...? Aga ma tean, et isegi seda väikeste sakkidega äärejoont teeksin ma 10 minutit :D


💙🎕💙