pühapäev, 30. aprill 2017

Jutuke uhhuudele

Mul oli kunagi superlahe emakeele-kirjandusõpetaja, kellel olid väga jõulised arvamused.
Kirglikud inimesed on alati põnevad ja eriti tore on, kui nad ei tee seda viga, et arvavad, et nende tunnetatud tõde peakski laienema üle ilma ja tema - hüüdnimega Mure Maik - oli just selline supervõimas ja väga armastatud õpetaja.

Igatahes tema suust kuulsin ma esimest korda mõtet, et kui inimene on endaga rahul, siis ta areng peatub.
Tundsin kohe, et see on täitsa vale, aga mul polnud tollal seda va argumenteerimisauru.

Nüüd ma mõtlen, et kui inimene, arenedes, mingil hetkel peaks soovima millegi pärast oma arengut peatada ja jääb vaimselt suletuna kinni hoidma 'praegusest elust', siis võib areng, jah, huugama jääda, nagu käivitatud auto, millel on potentsiaal edasi liikuda, kuid keegi ei vajuta gaasipedaalile..., aga üldiselt ma arengu seisma jäämisesse ei usu. No kesse usuks! :D Punnita seal ühe koha peal olla palju tahad, aga ükskord keegi kasvõi müksab su liikuma, või liigud tasapisi ikkagi nii, et ei kavatse seda märgata. Mina igal juhul paigalseisu ei usu, kuigi suur hirm hoiab meid kindlasti kohal kinni, kui meil on kavatsus vales suunas end liikuma sundida - ja jumal tänatud selle hirmu eest! Loen Instas nii palju loosungeid selle kohta, et kõige rohkem arendab meid asi, mida me kõige rohkem kardame. Oh, jumal küll, pole seda vaja uskuda! Ükskõik, kas asi on karjääri-hariduse vallas või kuulub pigem romantika kilda - hirm annab märku, et mõtleme minna vales suunas, puntra-poole. Kui me tahame teha midagi kaelamurdvat aga 'õiget', siis tunneme elevust, mitte vastikust-hirmu. Ega 'kõhutunne' ei valeta!

Mu lemmik juutuuber Teal Swan postitas hiljuti video: Integration - The True Mission of God.
Põhiliselt ta seal kinnitas, et 'Jumal' on armastus ja armastus on osadus. Kui me kedagi/midagi armastame, siis tahame selle endasse võtta niivõrd, kui see on võimalik. Seega ei viibuta jumal meile pilvepiirilt näppu ja ei manitse 'korralik' olema, vaid armastab meid 100% täpselt sellisena, nagu me oleme, koos kõigi nende omadustega, mida me ise enda puudusteks loeme.

Ja ka inimene ise, kui tal on tugev enesekaemus=arusaam jumalikkusest, oskab armastada ennast üleni.

Aga miks enamik meist siiski ei oska ennast niimoodi armastada?
Ma arvan, et armastus eeldab suurt mõistmist ja kaastunnet. Kui me aga oleme enda suhtes kaastundlikud, siis avastame, et meil on raske sundida end tegema asju, mida me teha ei taha. Selleks, et oma kohustusi täita, peame me sageli enda vastu halastamatud olema. Efektiivsuse ja eneseväärikuse nimel säilitatakse kriitilisus enda suhtes - ja seega väga sageli paratamatult ka kriitilisus ümbritsevate inimeste suhtes. Kui meie peame ennast pingutama, siis hurjutame ja põlastame neid lillelapsi, kes alati lähevad kergemat teed. Teiste inimeste lihtsa-elu valik kõigutab meie arusaama pingutamise vajalikkusest ja me mõistame ullikesi hukka, isegi kui nad on silmnähtavalt õnnelikumad kui meie - millest võiks ju järeldada, et nad on millestki paremini aru saanud. Õnnelik = tark. Me ise valime tulemuse olemisele, sellel on ränk hind ja seega me soovime, et teised oma valikutega meie eluviisi valideeriksid.

See viimane lõik läks nüüd Teali jutust täitsa mööda, aga oli tema videost siiski inspireeritud.

Ma ei saa öelda, et valige tulemuste asemel õnn/elu hetkes.
Ega kust mina tean, kuidas ja kustpoolt see õnn teiste inimeste õuele tuleb...
Aga mu enda kogemus ütleb, et mida ausam ja järeleandlikum ma oma tahtmiste-mittetahtmiste osas olen olnud, seda õnnelikum, kindlasti. Ja hästi lahe, et ka VT seletas täna sel teemal pikalt, et parem on teistele öelda, et 'aga ma ei taha seda teha', kui ära teha ja siis vastikult käituda, et teine tunneks, et tegi sulle oma palvega liiga :D

Autentsus on ikkagi õnnelikkuse võti, aga kas me julgeme seda kasutada ...?

Eks igaüks peabki seda ise otsustama.
Võibolla ongi liiga vara!
Mida mina teiste inimeste teekonnast tean?!

Igal juhul - katsuge elada nii, et te ei sahmerda selle nimel, et saaks kunagi hiljem õnnelik olla! :)
Ja ikka-ikka, püüdke leida viis kallistada oma vea-mälestusi!
Ärge unustage, et te ei teinud midagi valesti ja ei tee ka edaspidi.
Elu on müsteerium - imetlege seda. Ärge püüdke seda kontrollida!

Luv ya! 💖

teisipäev, 18. aprill 2017

Mõtlematu


:)

Memento mori


Elusuurune mustast obsidiaanist kolju
opaalist hammastega.

Päris spooky! :p

Siit: Instagram / Gem Skull Sculptures And Jewelry

esmaspäev, 17. aprill 2017

Solitude

Leidsin ühe mõnusa artikli Tiibeti budistlikust erakmungast Shabkar Tsogdruk Rangdrolist (1781-1851), kes esmalt õppis, siis koopaeraklust harrastas ja lõpuks ringi kolas ja inimesi tüütas õpetas.
Mõned päevad varem leidsin temalt imeilusa laulukese, aga selle salvestasin kusagile, kust see nüüd üles leidmist ootab :P

Shabkar developed ten "benefits of living in isolated places," based on the "King of Samadhi" sutra:
  1. one's activities will be fewer
  2. one will be far removed from noise and distractions
  3. one will be free from quarrels
  4. one will be free from harm
  5. one will not let obscuring emotions increase
  6. one will not create causes for discord
  7. one will always enjoy perfect tranquility
  8. one will keep one's body, speech, and mind under control
  9. one will live in a way that is conducive to liberation, and
  10. one will quickly reach complete freedom.

"There is no way to fully describe the benefits of solitude," concludes Shabkar.  

Allikas: siin.

Oo, üksildased mägikoopad - millal mina kord teieni jõuan ... :D

pühapäev, 16. aprill 2017

Dharma Bum

Kuna VT spordikott läks katki ja mina tõin talle poest liiga koleda asemele, siis läksime täna koos Eedenisse uut kehalise kasvatuse kotti ostma. Ühe koha peal oli tee liiga kitsas, nii et kõndisime üksteise järel, st mina ees, VT järel.

Kui tee jälle kõrvuti kõndida lasi, ütles VT: "Mul on jalad ja tagumik nagu ühtlased, aga sul on peenike-peenike-peenike jalg ja siis järsku - bdgpfhhh! - pekiplahvatus tagumiku koha peal!"

OMG :D

Tänan, tütreke!
:D

neljapäev, 13. aprill 2017

Sushid püsti!

Väiku tegi sel nädalal prantsuse keele eksami: esmaspäeval kirjaliku osa ja täna suulise.
Sel puhul tõin talle jälle sushit! Ta on juba mõnda aega selle järele igatsenud.
Aga edaspidi püüan kusagilt selle matikese hankida, mille abil ise teha saab.
Ma pole ausalt öeldes väga osava käega, aga ... ma mõtlen alati nii, et kui ma panen söödavad asjad kokku, siis tulemus ju lihtsalt peab süüa kõlbama, kui see ka väga nägus pole :D

Ma pole mitte kunagi aru saanud, mida ameerika filmides tähendab, et keegi ei oska süüa teha. Et võetakse amps, tehakse hirmus nägu pähe ja võibolla sülitatakse suutäis isegi salvrätti. Et mis seal nii jubedat saab olla? Inimesed joovad isegi lahjendajata viina! :D Kuidas on võimalik makaron juustuga teha söögikõlbmatuks? Unustades makaronid enne ära keeta? :D

Mul endal on hästi vähe asju, mida ma ei suuda süüa. Meelde tulevad tšillipipraga oad - ma ei saa värsket ingverit ja ükskõik millist tšillit süüa. Ükskord ostsin kogemata punaste ubade konservi tšilliga. Mõtlesin, et kui juba ostsin, siis pistan kinni ka, kuigi ei maitse. Pool purki sõin ära ja olin kolm tundi külma higiga kaetult põrandal pikali tundes, et kohe oksendan, aga kahjuks ei õnnestunudki... Aga pekk kartuli või leivaga - no problem! Klimpidega mannapuder on üks õudne asi, aga kui muud poleks, siis ma ütleksin endale, et klimbid on keetmata jäänud nisuterade klomp ja poleks hullu. Nisuteri ma olen närinud küll... ma tean, millisena ta kasvab ja puha :D



Aga veel tahtsin kirjutada sellest, et mulle on viimase kuu aja jooksul tundunud, et Instagram kuidagi haagib mu ise jälgima inimesi, kes võiksid mulle huvi pakkuda. Kogu aeg tundub, et olen mõnd kontot vähemalt üks kord juba 'unfollownud', või siis mäletan küll, et tema hakkas minu täiesti tühja kontot jälgima - ilmselgelt soovides lihtsalt minu tähelepanu oma kontole tõmmata, aga ma arvasin, et ma EI hakanud seda jälgima. Mind hakkab iga päev mitu inimest Instas jälgima (no 5 ikka), ja iga päev võtab sama palju inimesi end maha, sest nende soov oligi vaid endale tähelepanu tõmmata. Ja see on ok. Aga tõesti, viimasel ajal on mul tunne, et näen oma feedis kontosid, mida ma pole tahtnud vastu jälgima hakata. Üks joogamees hakkas kahe nädala jooksul neli korda mu konto jälgijaks ja sama palju võttis maha ka, kui mina tagasi ei follownud, et siis end uuesti märgatavaks teha. HULL! 0_0
Aga täna nägin harilikku tibi oma feedis, mäletan, et tema hakkas mind jälgima ja mina teda mitte. Mõtlesin nagu ikka, et äkki olen ma erakordselt kobakäpne, aga kui end tema kontolt unfollowsin, siis nägin, et ta konto on privaatne. Ja ma 100% kindlasti pole ühtegi privaatset kontot jälgima hakanud, sest kes olen mina, et heita pilk teiste inimeste privaatsesse ellu.

Juba ülepäeviti võtan end mõnelt kontolt maha, mida ma enda meelest ei tahtnud jälgima hakata ja ei hakanud ka...

Kuna kommenteerin suht palju, siis saan aru, miks mulle nii palju  (l)ootusrikkaid jälgijaid tuleb, kes end mõne päeva pärast minu jälgijate hulgast maha võtavad - inimestele on jälgijate arv ja kommentaarid olulised. Mõni, kes saab ligi sada kommentaari ja mitu tuhat laiki iga postituse peale, vastab ikkagi enamikule kommentaaridest eraldi, mis on Eestiga ja blogidega võrreldes ju täiesti tavatu - eestlasest blogija ei pruugi mitte midagi öelda oma kahe kommentaari peale ja me keegi ei pea seda imelikuks. Eestlane olla on ikka rahulik ja hää! :D Kui elad mujal ja ei ütle "suurimad tänud!!!" iga heasoovliku kommentaari peale, siis peetakse kohe upsakaks :D

Aga kui keegi instagrammer loeb ja on sama asja üle omaette imestanud, et millal ta veel seda või toda täiesti kogemata jälgima hakkas, siis teadke, et te pole üksi! :D

Musiiid! :)

*

Džiisus, jälle üks jutt ununes täitsa rääkimata.

Kuna mul pärast duši all käiku nahk alati kipitab - hoolimata ohtrast ihupiimaga lödistamisest, siis käisin täna apteegis vaatamas, kui palju need apteegidušigeelid siis kallimad on tavalistest. No ikka jube palju kallimad olid, neli kuni jumal teab kui palju kordi! Jääb ära! Ma katsun nii hakkama saada, et enne duši alla minekut hõõrun end mandliõliga sisse ja pärast kasutan tavalist ihupiima. See ei võta nahakipitust ja sügelust päriselt ära, aga on oluliselt parem kui ainult dušigeel ja ihupiim.

Aga ostsin oma hommikused rohud välja, 112 päeva normi, ja see maksis 1,27. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda - alles taheti Cipralexi eest mult ligi 70 eurot (nüüd on mul sama toimeainega aga teise nimega rohi). Selgus, et mul on 100% ravimisoodustus nüüd!
Ei noh, see on küll lahe! :)

kolmapäev, 12. aprill 2017

Telesarjad

Ma siin õhtuti ikka pikutan arvuti kaisus ja vaatan Internetist mõnd sarja ja nüüd olen kenasti bindžimata hakkama saanud, yay! :D

Aga üks sari on kummitama jäänud ja tahaks seda põgusalt tutvustada, sest mina polnud sellest küll mitte midagi kuulnud - tuli lihtsalt sci-fi sarju otsides ette, nimelt The OA.

Algab see nii, et järsku ilmub välja 7 aastat varem kaduma läinud noor naine. Kaduma minnes oli ta pime - nüüd äkitselt näeb. Ta on oma kadununa veedetud aja osas üpris kidakeelne ja annab vahel vastuseid, millest ei saa aru, mida ta silmas peab ja kas ta pole ehk vahepeal suurest šokist mõnevõrra juhmistunud. Tasapisi hakkab lugu hargnema ja see on üks äraütlemata iseäralik lugu tõepoolest. Muusika toetab loo kulgu suurepäraselt ja annab sellele sügavust. Viimase osa ajal tuli isegi nutt peale - see oli nii ilus lihtsalt - ja ma tegelikult eriline nutusilm pole, ainult uudised ajavad nutu peale, aga neid ma juba ammu ei vaata :D

Veel teeb sarja eriliseks kaasstsenarist ja peaosaline Brit Marling. Tema on igas rollis selline ebamaine tegelane, tundub, et maailma mustus libiseb ta pealt lihtsalt maha. Ilus ja huvitav tüdruk.
Seda sarja küll soovitaks, kuid praegu on vist saada ainult esimene hooaeg (8 osa), ma ei tea, kas teine hooaeg on üldse kusagil eetrisse jõudnud juba.

Päris sci-fi see nüüd just pole, pigem mystery, aga näis, kuhusuunas teisel hooajal asjad käänavad.





Teine sari, mille ka ilusasti lõpuni vaatasin, kõik 4 hooaega, oli Continuum.
See on ajarändude, eetilis-moraalsete küsimuste ja vastutusega tegelev sari.
2077. aastast sopsab koos revolutsionääridega 2010. aastasse üks naissoost korravalvur, kes püüab siin revolutsionääride minevikumuutmisplaane nurjata, aidata kaasaegsel politseil kaasaegseid kurjameid tabada, ja siiski tagasi oma aega, oma pere juurde saada.
Siin on palju toredaid tehnikavidinaid ja ma pole veel ära tüdinenud sellest, kui ebaloomulikult kiiresti telesarjade IT-geeniused kogu info tänavakaameratest ja muust andmekuhjast välja kougivad :D, kuigi see on absurdne. Lisaks toredad nutikad vidinad ja leiutised, millega politseitädi tulevikust tuli, nagu arvutikiip peas, mis ise analüüsib silmaga nähtavat ja annab olulistest leidudest teada, näeb läbi seinte ja analüüsib vestluspartneri bioloogilisi signaale, et teha kindlaks valetajad :D
Nii tore, kui politseil olekski sellised abivahendid!
Või noh, võib-olla ka mitte, sest teatavast kipuvad sellised asjad rikaste pättide pättuste tegemise abivahendiks saama kiiresti...

Tegemist on Kanada sarjaga ja peategelaseks jälle imeilus naine - Rachel Nichols.





Eile õhtul hakkasin vaatam sarja Sense8, aga ma olin vist juba nii unine, et suurt ei mäleta :P
Seal on kaheksa eri maailmanurkades elavat tegelast, kes mingil põhjusel näevad üksteisest ja ühest hullumeelsena näivast, nende kõigiga kuidagipidi seotud tädist ilmutusi-nägemusi. Kas sellele ka piisavalt huvitav mõte leitakse, ma veel ei tea :)


Aga The OA'd julgen küll soovitada, see on midagi üsna teistmoodi :)
Continuum on täiesti tavaline sci-fi-polizei-sari. Täitsa kõlbab vaadata ja on paar tõesti vahvat tegelast, aga ei midagi erakordset.