laupäev, 9. detsember 2017

... and they have escaped the weight of darkness*

Lasin endale mõned aastad tagasi kinkida Cindy Wigglesworthy raamatu "Spirituaalne intelligentsus: 21 oskust". Alles paar päeva tagasi hakkasin lugema ja no ... ei ole hea raamat! Kuidagi jube igav on. Üldse ei inspireeri. Pealkiri tundus nii 'minu teema', aga panin puusse selle valikuga.

Kahekümne ühest spirituaalsest oskusest jäi silma ainult kahekümnes: spirituaalselt intelligentsel inimesel on teistele rahustav mõju. Egomängud jäävad tema juures ära. Kõik on selge ja puhas.
See on tore tähelepanek!
Mõnel 'gurul' on ego nii tugev, et üldse ei saa aru, mida tal õpetada on ... - aga näe!, on inimesi, kes räägivad just temaga sama keelt ... - üks järjekordne siiruviirulise maailma imeasju! Midagi ei põlata ära, kõigest on millekski kasu, kasvõi lihtsalt maailmapildi avardamiseks.



Mis mulle veel meeldis oli, et autor puudutas põgusalt seda, et kui oled spirituaalselt 'küllaltki arenenud' inimene, siis hoolid sellest, kuidas teised end tunnevad. Kui aga oled juba 'päris arenenud', siis teed õiget asja isegi siis, kui teise inimese ego matsu saab. Sul on teisest inimesest kahju, aga sa ei lase sellel oma valikut mõjutada. Sa ei pea aitama teise inimese egol püsida (ega, muide, ka vastupidi: sul pole kohustust teise inimese ego eemaldada).
No ütleme näiteks, et ma tulen osturallilt ja saan aru, et ma jala/bussiga ei jaksa oma kaubahunnikut koju lohistada, ning ma otsustan helistada sõbrale, et äkki see tuleks ja tooks mu koju ära. Suhted peaksid olema nii ausad, et sõber saaks mulle öelda, et ta ei taha tulla ja mulle meenutada, et mul on võimalik takso tellida. Võibolla ma solvun, aga selles on süüdi minu enda alusetu eeldus, et teised inimesed peaksid minu huvisid teenima ja see, et ma ei oska ebaisekalt mõelda: ma näen enda vajadust ja seda, et keegi saaks mind aidata, kuid ma ei peatu hetkekski, et mõelda, kas neil ikka on ka endal vajadus ja lausa pool-kohustus see minu vajadus täita. Kui ma natukenegi solvun takso-soovituse peale, siis järelikult ma mingil määral arvan, et sõber PEAKS mulle järele sõitma. Ma ei hoia sõpra oma mõtetes vaba inimesena - mu sõber on mu mõtetes inimesena, kes on (mingil määral) minu teenistuses. See on ekslik mõttelaad, mis toob inimestele palju-palju kannatusi. Iga solvumise puhul tasub endalt tõsiselt järele uurida, miks me arvame, et inimene ei tohtinud käituda nii nagu tema tahtis - pidades silmas omi vajadusi - vaid oleks pidanud käituma nii, nagu meie tahtsime-ootasime?


Ja jälle ... ilmselt saab niimoodi mõelda vaid asotsiaal, kellel pole kahju minevikku jätta inimesed, kelle mõttemustrid nende ellu täiesti ebavajalikke egodraamasid toovad. Ja üldsegi ... kui sa tunned end süüdi, et sõbrale järgi ei lähe ja talle taksot soovitad, siis sõber kuuleb seda su häälest ja võib  tõepoolest  reageerida solvumisega! :D  Kui aga puhtsüdamlikult tunnistad, et tahad 'õudselt magada' praegu, ilma eelduseta, et su sõber solvub/ei solvu (sest sa ei ütle seda sõbra võimaliku reaktsiooni pärast, sa tegutsed ainult endast lähtudes), siis on võimalus, et sõber mõistab ja soovib sulle soojalt magusaid unenägusid :)



Mis aga sellegi raamatu juures nina kirtsu ajas, oli 'jälle-see-pingutamisjutt' :D
Et arenenud inimene jälgib, valvab ja distsiplineerib ennast, kasvatab viisakust nagu lihast.

Räägin sellest vist igas postituses viimasel ajal, aga 'hea olemine' on nii tähtis, et ei saa ka vakka jääda: heaks saab siis, kui lubad endal olla täpselt selline, nagu oled. Sa saad hea olla alles siis, kui sinul on hea. Sa oledki tegelikult hea - kui sa tunned end halvana, siis oled endale liiga teinud! Mõista ennast. Luba endale kõik emotsioonid, mis tekivad. Lohuta ennast, kui oled olnud 'halb'. Armasta ja hoia ennast. Mõista seda, et ka teistel on õigus endast hoolida ja nad võivad seda tehes rumalalt isekad ja täiesti ebaõiglased olla. Teised inimesed ei pea meie enesetunnet teenima - nad on siin enda pärast. Kui nad käituvad halvasti, siis tunnevad nad hetkel, et neil on midagi olulist puudu. Ära võta seda isiklikult. Kui nemad arvavad, et sa peaksid hetkel nende enesetunde ja vajaduste teenistuses olema, siis mõista neid, aga ära allu. Nad näevad ainult oma vajaduste mätta otsast seda olukorda. Vajadus on nii tugev, et sõber võib vihastuda, kui talle meelde tuletad, et sul on omal jällegi selline vajadus, mis läheb tema vajaduse täitmisega vastuollu, või et sa ei saa olla tema poolt, sest - nii nagu sina olukorda näed - su sõber on ise eksinud või ebaõiglane.

Kui sa sead sihiks enda eest hoolitsemise, hoolitsed sa 'kõrvalsaadusena' teiste eest hoopis paremini, kui otse nende eest hoolitseda püüdes.

Ja ärge võtke endale nii palju kohustusi, et ei jaksa oma eluga toime tulla.
Olen üsna kindel, et me kõik tohime elada õnnelikuna, mida iganes kes iganes meie valikutest ka ei arvaks.

Happy is the new rich, nagu öeldakse :)

///
Oot, ma lisan siia vahele parema pildi sellest rohelisest asjandusest - see on märkmik pealkirjaga "A Book Of Nonsense" ehk 'mõttetuste raamat' :)
Sinine süda on mu ainus kee, mida pean amuletiks, see on õige vana ... otsin ta välja, kui tunnen end hõredaks jäämas ... ja kannan vahetpidamata ööl, päeval ja duši all, kuni end jälle tugevana tunnen :)



///



Lõpetuseks üks mu 2017 novembri lemmikalbumitest :) - lihtsaid puhtaid harmooniaid ja vabu häälekesi :)



* "... and they have escaped the weight of darkness" on ühe Olafur Arnaldsi albumi pealkiri.

teisipäev, 5. detsember 2017

Unelemislummast

Lapsena olin ma ääretult hajameelne ja see tõi mulle pidevalt jama kaela ning tekitas mitu-setu korda päevas verdtarretavat hirmu, kui oma unelusest välja tulin ja püüdsin ära arvata, kas ma olen bussi või õige bussipeatuse maha maganud või mitte, mida see õpetaja minult küsiski, mis pagana tänavale ma nüüd välja jalutasin ja kuhu ma üldse enda arust lähen jne, pluss need hetked, kus midagi oli tulnud ära teha või kooli kaasa võtta ja mina olin ainuke 'kuu pealt kukkunu'. Ka ei märganud ma väga sageli, kui mind kõnetati - isegi siis, kui peale minu oli toas veel ainult üks inimene või kui ma kellegagi kõrvuti kõndisin. Mind viidi selle tõttu paar korda isegi kõrvaarsti juurde.

Häda oli ka õppimisega - kolm rida loen ja juba matab mind vastupandamatu unelemishoog.

Kõige raskem oli sellega ülikooli kahel esimesel aastal (siis tegin kaheaastase vahe sisse, sain Väiku ja lootsin, et pärast paari aastat kodus ma lausa tahan edasi õppida ja ei pea end niimoodi tagant sundima ... aga ei! :p). Oli täiesti tavaline, et istusin konspekt või raamat süles 5 tundi ja õppisin sellest vaid pool tundi ning sedagi meeletu enesesundimisega.

Olen ikka rõõmustanud, et see on 'rike', mida VT minult ei pärinud. Kui tema istub õppima või lugema, siis seda ta ka teeb - isegi kui ta peab selleks kõvasti pingutama. Aga seda häda, et unelemislumm ta kaasa viib, pole tal kunagi olnud. Minu jaoks on see lausa imepärane!... Aga Mees on ka tegelikult selline, et ta saab teha, mida ta kavatses teha. Mina vajun ikka ära - just kui midagi raskemat ees on, aga nüüd, kus ma ennast ei sunni, pole ka sellega probleeme! :D

Ja noh, eks VT on minult kamaluga teisi nõrkusi kaasa saanud ning temagi on äärmiselt stressitundlik. Sagimine, lärm, segadus ja teadmatus on tallegi suureks koormaks, mis teeb kõige uue õppimise stressirohkeks, näiteks kasvõi kodulähedases poes käimine ikka veel ei passi talle. Paar korda aastas proovib ja iga kord leiab, et see on ikka liiga jube ja mugavam oleks nälga surra! :D
Samuti nägelused, negatiivsete emotsioonide väljendamine, vastuvõtjana kogemine ja ka täiesti asjassepuutumatuna kõrvalt nägemine - big no!

Kunagi mõtlesin, et ehh - see minust nüüd küll eriti ettenägelik polnud, et oma vigase geenikomplekti edasi pärandasin..., et poleks ikka tohtinud last saada! Aga viimased pool aastat olen mõelnud hoopis, et võibolla ma selle pärast sündisin sellise võimsa kohanemissuutmatusega, et VT'l oleks abivalmis, tundlik ja hooliv emme, kelle juurde sündida ..., kes mõistaks ja ei halvustaks, kui laps pole nii iseseisev kui 'kõik teised lapsed'.

Oma hajameelsusest sageli mõelnuna tean ma näiteks omast käest suurepäraselt seda, et paljud vead tulevad stressist ja lapse peale kärkimine suurendab stressi, mistõttu ta teeb veel rohkem vigu. Nii et karjumine pole mõeldav meie peres. VT on tegelikult ise ka ülimalt vastutustundlik ja kui ta midagi ära kaotab või korralikult läbi ei mõtle, on silmaga näha, et see laps vajab lohutamist ja abi mitte survestamist. Mulle tundub, et palju vigu tegev laps vajab rahulikumat/turvalisemat elu ja rohkem rutiini, aga samas tiksub mul mälestus mingist dokumentaalfilmist, kus tähelepanu- ja aktiivsushäirega laps ei saanud abi rahustitest, aga sai abi just ergutitest ... Seal seletati ühe lausega ära ka, miks nii võis olla, aga pole meeles ...

Igatahes - meeldiva üllatusena avastasin, et sellisel asjal nagu vaevavalt tugeval ja sagedasel unistamisel on nimi - juhmus inglise keeles 'maladaptive daydreaming', eesti keelde ei oskagi panna ... See on seisund, kus pidev unistamine on nii pealetükkiv, et segab inimese elu kõige tavalisemaidki toiminguid nagu duši all käimine ja söömine, mõistetavalt on häiritud õppimine ja töötamine ning muidugi uni - selle asemel, et magama jääda, sa muudkui unistad tundide kaupa!

Ma mõtlen siinkohal taas, kui palju on iseäralikke närvisüsteemi seisundeid, mida me tõlgendame inimese iseloomuna, näiteks et unistaja on laisk ja rumal ... Tegelikult on neil seisunditel sageli selgelt jälgitav biokeemiline või aju ehituslik-iseärasuslik põhjus. Minu arust on see imeline, kui erineval viisil me kõik saame väljenduda ja maailma kogeda! Kui palju neid erinevaid maailmu siia maa peale ära mahub! Ja alles viimased paar aastat on mulle tundunud, et kõigil inimestel tõepoolest on koht siin maailmas.

pühapäev, 3. detsember 2017

Kassisõpradele

Elab Türgis mees, kelle nimi on vist Sarper Duman ja tema korjab igalt poolt üles igasuguseid kasse. Ja kassid leiavad ise ka ta üles. Kui ma tema instagramikontoni jõudsin, oli tal 10 kassi - nüüd viimane 'count' oli 14.

Üks tema kassidest ronib pidevalt pikutama süntesaatorile, mida mees parasjagu mängib, ja siis iga natukese aja tagant sirutab kass oma pea mehe lõuga silitama ja tema samal ajal siis laskub näoga allapoole, et oma habemega kassi silitada.

Eks sellist sulnist õrnutsemist ole ka varem nähtud, aga esiteks neil näib see olevat igapäevane asi ja teiseks - see naljakas klaverikass on silmaga nähtavalt nii superõnnelik ja armastav, et tekitab lausa lugupidamist :D Kes oleks võinud arvata, et ühe väikese kassi sisse nii suured tunded ära mahuvad?

Ma videosid Instast siia otse panna ei saa/oska, nii et videod on lingiga, aga mõned 'lembepildid' kõigepealt ...


44.8k Likes, 760 Comments - Sarper Duman (@sarperduman) on Instagram: “Good night 🙋‍♂️🐈😊”

52.3k Likes, 458 Comments - Sarper Duman (@sarperduman) on Instagram: “My favorite #tb with pianist cat 🐈☺”




































1. video
2. video
3. video - see on pime kass, kes alati telefoni kaissu haarab, kui Sarper Dumani kontolt mõni video käima panna. Ma ei saanud aru, kas see kass oli enne Dumani kodus olnud või mitte. Ütleme, et oli - siis on ju eriti liigutav :)


See oli siis Sarper Duman Instagramist.

Armas eks! :)
Nurr! :)



VT magab veel! '0'
Ma tahaks teda nende videode vaatamise peale juba kallistada ja väntsutada nagu suurt siledat kassi :D Rõõm on teada, et kui ta ärkab, tuleb ta pärast hammaste pesemist otsekohe minu juurde ja istub siin niikaua, kuni kohviisu enam välja kannatada ei saa.
Pühapäev! :)

laupäev, 2. detsember 2017

Püüdmisest

Kui ma püüan olla tubli ja täita oma kohustusi nirust enesetundest ja vastumeelsusest hoolimata, siis olen ma pinges, rusutud, koba ja tunnen, et ma ei saa oma eluga hakkama. Mis siis, et ma teen 'õigeid asju', käitun õigesti.

Kui ma lähtun mitte mõistusest vaid lasen enesetundel oma elu juhtida, otsustan enesetunde järgi, mida ma teen ja mida mitte, olen ma rahulik, hell, õnnelik ja tunnen, et ma saan oma eluga kenasti hakkama ... veel palju paremini, kui peaaegu kõik teised inimesed.

Image result for great success borat

Mida kauem niimoodi elada, seda õigem see tundub ... Peamine raskus on üle saada süütundest, mis on seotud teiste inimeste (kujuteldavate) arvamustega. See süütunne takistab mõtte-, tunde- ja teovabadust, kuni mingi osa sinust arvab, et inimestel on õigus ja see on vale, mida sa tegelikult teha tahaksid. Kui sul siiski on õnne ära tunda, et miski üldiselt mitteaktsepteeritav on sinu jaoks väga hea ja õige, siis ei puuduta teiste inimeste arvamused enam. Paistab, et heakskiitu vajame me siiski eelkõige iseendalt, kuigi tundub, et teeme või jätame midagi tegemata teiste arvamuste pärast.

See mis on 'mõistlik', ehk ikka pole tegelikult hea valik, kui pead oma hea enesetunde ära andma?
Annad ära hea enesetunde, pead loobuma ka headest suhetest...
Vähemalt enamikuga on see nii.



Ostsin paar kuud tagasi endale uue telefoni, kuna vana tuli kaks korda ööpäevas laadida.
Ostsin selle interneti teel Teliast, maksin 139 eurot.
Uus telefon vajas juba nädal aega pärast ostmist samuti kaht laadimist ööpäevas.
Lisaks hakkas tal pilt hanguma, mistõttu on vale kell ja aku täiteprotsent, puutetundlikkus ja äratus aga ei tööta. Nüüd kasutan mõlemat telefoni (ühel pole kaarti sees), laen mõlemat kaks korda päevas. Vana telefon on kell, äratuskell ja kui ma tahan Instas kommenteerides emotikone kasutada (seda ei juhtu iga päev), siis otsin vana telefoniga vastava konto ja pildi üles (muidu vaatan Instagrammi arvutis) - seal on emotikonidega klaviatuur, uues nagu pole. Huvitav teada, et wifi jääb telefoni alles ka ilma sim-kaardita!
Uue telefoniga jällegi helistan/võtan kõnesid vastu.

Kuna ma alles siin tegutsesin ja suhtlesin enda jaoks liiga palju, pole mul lähiajal kavatsust telefoni garantiiremonti viia. Võibolla ei vii kunagi, vaid ostan tõsiselt hätta jäädes jälle neti teel uue, aga sedapuhku mõne mittenutika Nokia, mingi kõige odavama nuputelefoni. Minu jaoks rahuliku meele, turvatunde ja hea enesetunde kaotus on ilma igasuguse kahtluseta hullem kui 139 euro kaotus ja ma olen õnnelik, et see mulle nii selge/ilmne on ilma, et ma üldse mingit süütunnet tunneksin. Ja ma tean, et ka mu perele on minu hea enesetunde kadu raskem, kui 139 euro kaotus, kuigi Mehe mõistus ütleb muud :) Ma siiski näen, kuidas mu tugevust ja rõõmu vajatakse :), mitteõnnelikuna elamine on elu raiskamine ja ma ei taha raisata isegi viit minutit!

Märkan mõningase üllatusega, et mulle on praegu teenäitajaks üks ammunähtud mõttetera instagramist:

Peace is what you are,
tension is what you think you should be.

Liigu pingest eemale, rahu suunas - siis saad 'endaga kokku'.

On huvitav, et me ei taha olla need, kes me oleme. Et me tahame olla midagi muud, midagi mis me (veel) ei ole ja arvame, et see on parem kui see, mis me oleme. See on nagu ka raiskamine ..., iseenda/oma olemuse raiskamine.




Kuigi mulle endale tundub, et meile kõigile peaks see, kuidas me ennast tunneme, olema tähtsam kui see, mida me teeme, ei saa ma mitte kellelegi soovitada ainult kõhutunde järgi elamist, kui tal endal pole kalduvust  mõistusest 'lahti lasta' või vajadust seda teha, kuna mõistus on ta hätta jätnud. Sellele peab eelnema täielik alistumine, valmidus kõigist/kõigest ilma jääda ja surra.

Ja ometi paistab, et just ainult nii on saanud ja saab osa inimesi olla vaba, autentne ja õnnelik.
Mõistlikud kompromissid tulevad osale meist väga valusalt ...

Mõtlen sageli ka Nisargadatta Maharaji ütlusele, et mitte ükski muu asi peale oma 'tõelise mina' leidmise ei rahulda meid lõplikult. 

Endale liiga tehes hakkab meile tunduma, et vajame igasuguseid asju oma enesetunde parandamiseks ja sugugi mitte ainult materiaalseid - veel rohkem vajame teiste inimeste tunnustust, armastust, tähelepanu. Samas peaks olema võimalik elada ilma enesetunnet üldse rikkumata, ennast alla surumata, süüdistamata, oma tundeid ja vajadusi ignoreerimata, ennast hülgamata! Andes ise endale kogu vajaliku tunnustuse, armastuse ja tähelepanu ei pea me mitte kunagi muretsema, et see, kellelt me seda saame võib meie elust kaduda.

Ka muretseme 'homse' pärast ja valmistume kogu aeg ette. Kui aga õppida iga käesolevat hetke täielikult vastu võtma, siis kõik võimalikud 'tulevased hetked' enam muretsema ei pane, sest ... sa tead, et teed alati endast hoolivad valikud.


---

Hahaa, üks äsja juhtunud naljakas momendike ka.

Mehel on kulmukarvakasv mõnusalt vohama hakanud - iga paari-kolme nädala tagant tuleb kärpida.
Eile leppisime kokku, et täna kärbime.



Mees tuleb ja ütleb, et lõikaks siis nüüd ära. Tema istub taburetiga esikusse, mina toon köögist käärid, võtan need mugavalt kätte, kummardun Mehe kohale ja teatan reipalt:
"Noonii! Lööme käärid sisse!"

No ma mõtlesin, et teen väikese nalja, aga Mehe arust oli mu repliik nii kohatu ja üllatav, et puristades naerma jõnksatas, mu käe täis tatistas ja tõepoolest käärid näkku sai, õnneks küll küljeti ja vastu laupa :p
Appi! :D

reede, 1. detsember 2017

Tänane nunnunurgake

Mul on arvutis selline kataloog nagu 'POOLELI' ja selle sees omakorda kataloog 'eilne'. Seal hoian ma linke, millega tegelemist ma pole veel lõpetanud, ja suurem osa asju on mitte sõna otseses mõttes läbi lugemata või lõpuni vaatamata, vaid segadus, üllatus või meeleliigutus on veel nii suur, et ma ei saa öelda, et olen teadvustanud ja omaks võtnud, et selline asi on maailmas olemas - ikka veel imestan.

No vaat, üks selline lühike video on paarikuusest kurdist beebitüdrukust, kes kuulmisaparaadi abiga esimest korda ema häält kuuleb ja sellele väga emotsionaalselt reageerib.



Mitte ei ole raatsinud seda 'pooleli' olevate linkide hulgast ära kustutada ... äkki nüüd, kus selle siia lingin, saan oma kataloogi veidi kergemaks ... Kui ei saa, siis tõstan selle kausta, mis kannab nimetust "imeline" :D

neljapäev, 30. november 2017

Klinomaniakk




Nagu te teate, armastan ma väga oma voodiurgu. Armastan oma pesa isegi rahulikel aegadel, aga aktiivsemal ajal ma muud ei tahagi, kui voodisse pugeda, seal tukkuda, mõtiskleda ja niisama oleskleda ja vedeleda. Veedan voodis keskmiselt 22 tundi ööpäevas. Ma söön ja pesen hambaid voodis. Ainult jooga ja duši all käimine jääb väljapoole voodit, pluss söögitegu, kraamimistööd ja õue-asjad, kuid need pole igapäevased... Voodi on mu suurim sõber ja padi saab rohkem kallistusi kui VT ja Mees :D

Paar päeva tagasi sain teada, et on olemas selline asi nagu 'klinomaania', mis tähendabki sõltuvussuhet oma voodiga :D

See olevat tõsine, ravi vajav psühholoogiline seisund, mis on seotud ärevuse ja depressiooniga. Mõnikord on see seotud ka kroonilise väsimusega, aga 'klinomaniakid' armastavad ja vajavad oma voodit ja tukastamist ka ilma igasuguse väsimuseta.

Kui voodiarmastus segab sinu igapäevast elu, kohustuste täitmist ja suhteid, sa mõtled päeva jooksul pidevalt voodisse pugemise peale ja kord sinna pugenud, ei raatsi kuidagi välja tulla, taganed seetõttu lubadustest ja kokkulepitud kohtumistest, oled võib-olla sinagi klinomaniakk :p

309.9k Likes, 6,999 Comments - 8FACT - Infinite Knowledge (@8factapp) on Instagram: “I definitely have that.”

Tutvusin selle mõistega instagramikonto 8factapp kaudu.
Ma ei uskunud, et selline asi tegelikult ja ametliku diagnoosina olemas on ja guugeldasin ...
Jep, väidetavalt on! Mõned lingid:

- Is Clinomania a Psychological Disorder?
- Clinomania: Definition and Diagnosis
- Am I a Clinomaniac? Top 10 Clinomania Symptoms To Watch Out For

kolmapäev, 29. november 2017