laupäev, 19. august 2017

Veel üks naeruturtsatus

Lehitsesin siin kartulite jahtumist oodates eelmise aasta juulikuu päevikut ja seal seisis:

"Kui inimene kurdab, et talle ei meeldi ta töö ja teda lohutatakse, et vähemalt tal on töö - mõnel pole sedagi, on see sama hea kui inimest, kellele on nuga sõna otseses mõttes selga löödud, lohutatakse, et vähemalt on tal nüüd nuga."

:D

Võttis lausa turtsatama -- ei mäletanud küll, et midagi sellist kokku jaburdanud olen :p

Aga veel üks ootamatu (ja sedapuhku mitte minu) mõttekäik oli umbes nii, et - öelda masenduses inimesele, et ta ei tohiks tusatseda, sest maailmas on nii palju inimesi, kelle situatsioon on palju hullem, on sama, mis rõõmsale inimesele öelda, et ta ei tohiks rõõmustada, sest maailmas on inimesi, kellel on palju parem olukord (suuremad saavutused, suurem armastus, suurem palk jne)  kui tal :D

Heh, jah, täitsa hea vastus poole vinnaga lohutajatele, kes jama suust välja ajavad ja tugevaks kasvada käsivad (sest neil on nõrkust nähes ebamugav olla).

Need kurvad torisejad on ikka maailma kõige naljakamad inimesed! :D

neljapäev, 17. august 2017

Ebaoriginaalset nalja

Ebaoriginaalset selles mõttes, et pole minu naljad :)



"Armasta asju ja kasuta inimesi - sa ei saa ju inimeste eest asju osta!"
:'D

***

Ja veel, kusagilt Instagramist:


***


... "come to pass" on viimases reas, keegi oli selle juba enne mind maha lõiganud :)

Nalja kättesaamiseks peab vist paraku teadma, mis häälega Galadriel seda ütleb...

Ma saatsin need pildid muidu Väikule, aga tundub, et mind ajavad need palju rohkem naerma :D
(aga mis mind ei aja, eks? ainult Mees suudab võistelda minuga selles, et keda rohkem asju naerma ajab :D, tema on ka selline ... kerge-meelne naerulemb.)

***

Aa, oot, mul on ju paar originaalset nalja ka!

Või vähemalt ... Mees naerab hullumoodi, kui ma ... ebaemalikult käitun...

Üksvahe VT pidas dieeti ja Mees hakkas muretsema. Ta küsis minult, kas VT üldse sööb ka midagi?
Mina vangutan pead: "Minu meelest küll mitte!... Võibolla ta tahab surra..." Seejärel kergelt ja rõõmsalt õlgu kehitades: "Aga noh, mis me ikka teha saame!"

Tegelikult see polnudki nali, lihtsalt Meest ajas mu reaktsioon naerma. :p


Siis jälle sai kell juba üks päeval ja VT'd pole ikka näha olnud.
Mees imestab: "Kas VT magab ikka veel."
Mina teen rahulikult süüa: "Kui ta veel surnud pole, siis magab ta siiamaani."

Mees jälle naerab nii et pisarad silmas, tuleb ja kallistab ning ütleb: "Sa meeldid mulle nii väga!"
:D
Meil saab augustis 18 abieluaastat täis (mis 18? - ma pole veel nii vanagi! :D) - oleks päris kole, kui ei meeldikski... :p

esmaspäev, 14. august 2017

Jiddu Krishnamurti: armastusest

Viimased pisikesed lõigud sellest raamatust ("Vabanemine teadaolevast"), mis mulle lugemise kestel üha sümpaatsemaks muutus.

"Siiski pole elul ilma armastuseta mõtet. /.../ Ainult selles, mida tunneb meie süda armastades, on tõeline ilu.
/.../
Mulle näib, et üks asi on seejuures tingimata vajalik ja see on kirg ilma ajendita - /.../ kirg, mis ei ole himu. Inimene, kes ei tea, mis on kirg, ei saa eal tunda armastust, sest armastus saab tekkida vaid täieliku endast loobumise puhul. 
Meel mis püüdleb, ei ole kirglik. Leida armastus seda taotlemata on ainus viis seda leida, sattuda sellele teadmatult, mitte mingi pingutuse või kogemuse tulemusena."

Huvitav, et mõne inimese loomuseks või teeks on armastus välja teenida tegudega. Nad ei usu, et võiksid lihtsalt oma olemusega armastust pälvida ja muudkui toimetavad ja pakuvad, segades ja tüüdates inimest, kellega neil suurt kirge ette nähtud pole. Kui üli- või üle-abistavale käitumisele ei järgne selle objekti kiindumusavaldused, siis püüdleb toimetaja veel rohkem, uskudes et torina ja nurina põhjuseks on, et teisele inimesele on tema pakutust vähe. Sageli on seda hoopis tüütavalt palju...

Kui keegi on teiste heakskiitu juba kümneid aastaid püüdnud ära teenida, kuid 'lähedased' pööritavad silmi ja oigavad ("Jälle sina!"), kui ta uue pakkumisega läheneb, ja kui talle siis vihjata, et nii palju tähelepanu on ahistav - pangu endasse see energia, mida ta teistele topib -, siis võib selline inimene väga solvuda ja väita, et ta teeb seda kõike, sest ta ise tahab, tal on rõõm hoolitseda jne... Ta ei saa aru, et ta tegelikult ei hoolitse teiste vajaduste eest kõiki neid teeneid tehes, vaid teeb seda hirmust, et teda muidu ei armastata. Ja teised, püüdes taluda kogu seda üleliigset tähelepanu, mis nende jaoks on pealetükkivus mitte hoolitsus, reageerivad tõrjuvalt, sest see ei ole armastus vaid hirm ja pettumus, millega on nende juurde tuldud.

laupäev, 12. august 2017

Jiddu Krishnamurti: laste kasvatamisest

"Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma laste eest ja see vastutustunne väljendub selles, et nad räägivad oma võsukestele, mida nad peaks ja mida ei peaks tegema, kelleks nad peaksid saama ja kelleks mitte. Vanemad tahaksid, et lapsed saaks turvalise koha ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugupeetavusest, mida nad jumaldavad. Mulle näib, et seal, kus on lugupeetavus, ei ole loomulikku korda. Neid huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda sobitumiseks, siis seeläbi põlistavad nad sõda, konflikte ja julmust. /.../ 
Tõeliselt hoolitseda tähendab teha seda nii nagu teeksite seda puu või lille puhul: kastate taime, uurite tema vajadusi, tagate talle parima pinnase, hooldate teda leebelt ja õrnusega. Kui valmistate oma lapsi ette, et nad sobiks ühiskonda, siis te seate neid valmis mahanottimiseks."


Eks see jutt natuke ülepaistutatud on... Oletatavalt seetõttu, et Krishnamurti ei kirjutanud seda raamatut, see pandi kokku tema kõnedest... Ja loengutega on nii, et sa räägid ikkagi teisiti kui kirjutaks, pluss - tundlik esineja räägib sama asja teistsugusele seltskonnale erinevalt.

Aga ikka väga lahe, et vaevalt olen ma aru saanud, et ma ei taha õpetada VT'd end ühiskonnaga kohandama vaid ainult tuliselt, kirglikult, kogu tähelepanuga iseendamaks saama (sest praegune ühiskond on nii inim(likkus)kauge, et sellega sobitumine ei tohiks olla eesmärk inimesel, kes ei soovi endale halba), leian ühe teksti, mis ka arvab, et asotsiaalsus laste kasvatamise eesmärgina on WIN! :D

Veel.
Ma arvan, et psühholoogide, psühhoanalüütikute ja igat muud laadi hingeabistajate ülesanne ei tohiks olla inimese julgustamine ja suunamine ühiskonna nõutavale normi teele vaid hoopis:
1. aidata inimesel mõista, kes ta on (inimesed sageli ei tunnegi ennast, me oleme ju lapseeast nii ära dresseeritud ja 'tuunitud');
2. aidata inimesel aru saada, kuidas ta on muutunud selliseks inimeseks;
3. õpetada teda armastama ennast just sellisena nagu ta on.


Sellega seoses: ei tohi öelda inimesele, et ta peaks olema midagi muud kui ta on vaid just kinnitada, et muidugi sa tunned nii - see ju ongi raske olukord, või - sul on varem sellistes olukordades ebameeldivusi olnud!
Ei tohi inimesele öelda, et ta peab lihtsalt murdma katki tingituse ehk hoolimata sellest, kuidas elu on teda kujundanud, peab ta püüdma olla selline nagu "kõik normaalsed inimesed".
Kui inimene näiteks ütleb, et ta tahaks olla seltskondlikum, siis kõigepealt tuleb välja selgitada, miks ta üldse arvab, et ta peaks olema seltskondlikum. Äkki see pole üldse tema soov ja vajadus? Äkki ta soovib olla seltskondlikum, kuna see on omaettehoidmisest normaalsem ja näiliselt kasutoovam? Sellisel juhul ta tegelikult ei taha olla seltskondlikum, vaid hoopis arvab, et peaks. Ja siis tuleb talle hoopis õpetada, kuidas ta saaks ilma süütundeta endale sobivat vaikset elu elada.

Kui me oleme midagi muud kui see, mida me tahame olla (või arvame, et tahame), siis on sellel alati hea põhjus!
Väga tõenäoliselt on ainult loogiline, et meie kogemuste ja loomuse vastastikmõju tulemusel oleme just siin, kus me parasjagu oleme ja me üldse ei saakski teises kohas/seisus olla.
Seega tuleb välja selgitada, miks me oleme sellised, mitte lihtsalt võtta eesmärk ja selle poole puššima hakata. Nii me just viime ennast veel rohkem kooskõlast välja.
Enne mõista praegune seisund lõpuni ära ja siis ... - siis võid vaadata, kuidas sa iseenesest muutud, kui see on sinu jaoks üldse õige.
Usun, et kui inimene ära näeb, miks ta on just selline nagu ta on, siis ta ehk ei arvagi enam, et ta peaks muutuma ja on hoopis oma vaprusest liigutatud ja tahab end hoida just sellisena, nagu ta on.
Ja siis ta just muutubki kõige paremal ja targemal moel, iseenesest.
Või midagi sellist.
:D

kolmapäev, 9. august 2017

Meditatsioonist

Meditatsiooni kasulikkusest on nii palju räägitud, et kindlasti on ka minu blogi 'miljonite' lugejate seas neid, kes sellega tegelevad ja keda huvitavad teiste kogemused.

Kuna minu meditatsioonides on viimastel kuudel toimunud muutus, siis jagan seda kogemust - ehk on see kellelegi äratundmiseks või julgustuseks või ... kes teab, niisama huvitav, sest sellised kogemused kipuvad olema väga individuaalsed, kui teed seda ilma õpetajata, lihtsalt omaette ja oma (raamatutest loetud) tarkusega.



Olen vahelduva edu ja järjekindlusega mediteerinud oma kakskümmend aastat.

Minu kogemus on selline, et kuigi meditatsioon üldiselt rahustab ja rõõmustab, peab selle tegemiseks olema mingi minimaalne 'hulk rahu'. Mul on olnud küll ja küll perioode, mil ma pole kuude kaupa suutnud end isegi mitte istuma suruda, rääkimata mingist mõtlusest. Mul on sadade kaupa ka kogemusi, mil istun küll maha, kuid absoluutselt ei suuda oma sisemist rahutust vähendada. Mul on selline tunne, et kui selleks, et trenni teha, peab sul olema naaaaaatukenegi lihasjõudu, et sa suudaksid vähemalt püstigi seista, siis mediteerimiseks peab olema natukenegi rahumeelt. Minul ei ole seda alati olnud.

Ma pole viimastel kuudel sugugi iga päev mediteerinud, pigem nii 2-3-4 korda nädalas, kuid olen märganud huvitavat muutust. Nüüd käivad kõik mu meditatsioonid nii, et ma istun maha korralikus lootosasendis (see asend on tõesti parim: tallad riste reite peal; on mõeldav ka rätsepiste ja üks tald all, teine reie peal ehk pool-lootosiste, kuid ausalt, seljal ja energiavool on nii-palju parem, kui on täislootosiste) ja lihtsalt istun, üldse ei proovi oma mõtteid peatada. Ma istun niimoodi 3-5-7 minutit, ega kella ju ei vaata, ja järsku käib mingi täiesti selgelt ära tuntav "VVVUUUUHHHH!". Järsku hakkab kõik (mis see 'kõik' on, ma ei oska öeldagi) käima nagu aegluubis, mul on tunne nagu miski tõmmataks minust aeglaselt ja tugevalt välja nagu veinikork spiraalse avajaga, mu pealagi hakkab kirvendama ja ma tunnen tohutut selgust, terasust ning mõne sekundi pärast lahvatab üle minu õnnetunne ja ma mõtlen: WHOOOOHH WOWW, kas ma üldse raatsin elu lõpuni midagi muud teha, kui meditatsioonis istuda?
Kuidas ma olen raatsinud meditatsioonist välja tulla?

Ja siis ühel hetkel (tavaliselt ainult poolt tunni pärast, vähemalt praegu) hingan teistmoodi, avan silmad ja alustan päeva :)
Väga lihtne.
Ma ei pea ise mitte midagi tegema, see ise toimub, sest ta tahab :D.



No vaat.
Ma mõtlen, et panen lihtsalt sellised kogemused kirja. Inimesed guugeldavad ju igasuguseid asju ja ehk aitab see jutt kedagi kunagi kuidagi :)
Mwahh! :)

Hüpe

"Kuidas peaks toimima need, kes tahavad vägivallast vabaneda? Ma ei usu, et me saavutaksime midagi analüüsi abil, tehku seda siis me ise või asjatundjad. Võime olla suutelised end veidi mugandama, mistõttu elame pisut tasasemalt ja suurema kiindumusega, kuid see ei anna meile totaalset taju. Aga ma pean teadma, kuidas analüüsida, mis tähendab, et protsessi käigus muutub mu meel erakordselt vahedaks ning see terasus, tähelepanu, tõsimeelsus annab tulemuseks totaalse taju. Inimene ei suuda kogu probleemi ühe pilguga haarata; nägemisselgus on võimalik vaid siis, kui inimene suudab näha üksikasju ja seejärel hüpata."

Jälle Krishnamurti ja see pole minu rõhutatud tekst - nii oligi juba originaalis.
Et siis vahva: jälle sama jutt, mis mul viimasel ajal! High five, Krishnamurti! :D

teisipäev, 8. august 2017

Aga kõik see pole mingi probleem

Jiddu Krishnamurtilt veel üks lõik:

"Kui olete iseendas vägivallast vaba, siis tekib küsimus: "Kuidas saan ma elada maailmas, mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust? Kas mind mitte ei hävitata?" See küsimus tekib paratamatult. Kui te nii küsite, siis te vist ei elagi tegelikult rahumeelselt. Kui elate rahumeelselt, siis ei ole mingeid probleeme. Teid võidakse vangi panna, kuna keeldute sõjaväkke minemast, või maha lasta, sest te ei nõustu sõdima, aga see pole mingi probleem. On väga oluline, et te seda mõistaksite."

Raamatust "Vabanemine teadaolevast".

Lugesin selle lõigu VT'le ette, et näha, kas sellest on võimalik (kasvõi ainult ühe võimaliku elujõulise tõena) aru saada ka inimesel, kes ei usu taassündi. Väiku ei usu, nimelt. Tema arvab, et sipsime siin maskeraade korraldavas ühiskonnas eluiiveldusega võideldes, kuni lõpuks avaneb meeldiv võimalus kõrvad pea alla panna. Ma küsin vahel, kas teda ei häiri, et mina tema eksistentsialistliku äga kõrval rõõmus ja positiivne olen? Ta ütleb, et õnnelikult inimeselt tuleb hea energia, nii et üldse ei häiri, tore on! Tore jah! :)

Aga täitsa üllatas, et VT ka arvab, et ei tohi lasta teistel ennast "endast välja" viia: kõige tähtsam on elada oma elu iseendana - ükskõik, kui lühikeseks see elu seetõttu ka jääda võib. Huvitav, et nii saab mõelda ka inimene, kes usub ühteainsasse ellu. Ma oletasin, et talle peaks see mõte näima kasutu filosofeerimisena, mida päriselu elades silmas pidada niikuinii ei ole võimalik.

Üldse, liigutav on mõelda sellele, et meil on praegu siin seitse miljardit inimhinge kogemas maailma täiesti endaomasel viisil, võideldes, peites, säästes, kaitstes, nõudes, õpetades, haarates ja hoidudes... Enamik teeb enda arvates endale head, seisab oma huvide eest, kuid peab seetõttu pidevalt konkureerima või ennast tõestama, kuna millegipärast samastatakse ennast oma eluväljendusega ja ei suudeta seda näha lihtsalt ühena võimalikust maailmakogemusest ülejäänud seitsme miljardi seas. See pole tegelikult nii tähtis, kuidas sa oma asju ajad, kui sa ikka pead silmas enda ja teiste hingeruumi.

Kui suuta märgata seda, et minu kogemus on lihtsalt üks miljardite võimaluste seas, siis kaob ka vigade tegemise mure. Eks me ikka sündisime siia kogemusi saama ja ennast avardama, ning seda saab teha täitsa igasuguste kogemuste abil, nii et pole eriti võimalik puusse panna :D, eriti kui sa ei jookse sinna, kuhu pere või ühiskond näpuga näitab, vaid ajad oma sisemist tuld taga :)

Aga Krishnamurti tsitaadi võib kokku võtta nii: on väga oluline, et sa aru saaksid, et need asjad, mida sa oluliseks pead, pole seda teps mitte! :D
Sellepärast on see vabanemise filosoofia.


Aga ka Krishnamurtit lugedes ma jälle mõtlen, et jeerum, millises maailmas see autor küll elab (elas)? Kust ta välja koukis selle maailma, "mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust?"
Džiisus!!! :D
Aga noh, igale indiviidile meie seitsmest miljardist tuleb lubada tema maailmanägemus ja -kogemus, mis on ilmselt just see, mida tema hing seekord vajab (vajas), nii et mis seal ikka... :p