pühapäev, 26. märts 2017

Sinininad

Aa, ja tahtsin eelmise posti all veel tegelikult üht videolinki jagada, aga unufdafin...

Mulle tundus, et blondide kristallilaste juures sobiks see väikeseks vinjetiks, kuigi autorid on mujalt, mitte eelpool tuvustatud tulnukperest...


Aga tahtsin näidata siis seda, et Avatari-filmi sinised tegelased on tegelikult ka olemas ja beebina väga armsad... :)

LINK.

Autor: Instagram / babyclon_oficial


Instagramilemmik: uue ajastu perekond

Täna tahaks näidata oma kõige esimest instalemmikut NewEarthMama't.
Kui ma tema konto leidsin, siis ta õppis miskis intuitiivteaduste või holistilises koolis, kus õpitut ta ka oma kontol tutvustas, hoidis oma rabava välimusega pisipoega, tegi väga ilusaid vegan-toitusid, elas kaubakonteinerist tehtud kodus, vett toomas käis allikal, igapäevaelu saatsid trummid ja kristallid :)
Selline maagiline värk! :)

Nüüd on lisandunud veel üks kikkis kõrvade ja suurte silmadega haldjalaps, emme on õppimisse pausi teinud ja pärast mitmekuist 'muhvi autos' elamist on kolitud oma majja.
Kunagi ma teadsin seda ka, mis riigis nad elavad - enam ei mäleta.
Kindlasti mitte "Antarktika-riigis", aga ma ei suuda märkamata jätta, et nad on kodus alati riides nagu kubujussid ja lapsed sageli magavad ka kampsuniga. Õues ollakse palju paljamad...
(Lisatud: Austraalias äkki!)
Kui see kõrvale jätta, siis näib neil olevat just selline maagiline elu, mis lapsi igati toetab ja inspireerib.

Kogu see kamp on veel hästi ilus ka. Emme ja issi olid kunagi modellid ja nende võsukesed näevad välja nagu haldjate ja tulnukate ristsugutised :D


Tulnuklaps Atlas


Maagiarikas argipäev






Veganismus



Emme õpingud


Issi nimega Ryan;
poisid Solaris Lazuli Moon ja Atlas Neo Zen


Sol ja Atlas kahekesi



Emme nimega Emma



Need olid siis ilusad inimesed ja ilusad eluviisid NewEarthMama kontol, 
mis oli esimene, mida ma üritasin iga pilti vaadates ja pildikõrvast teksti lugedes
algusesse välja skrollida.
Ei mäleta, kas õnnestus :p

💙


reede, 24. märts 2017

Edev kevad

Täna säras päike nii mõnusalt, et otsustasin üle vist küll kahe nädala ise ka õues käia (ma proovisin ühe kuu mitte träkkida kõike, mida ma teen - üldse ei meeldi, mul pole mitte millestki mitte mingisugust ülevaadet ega arusaama, aprillis hakkan kindlasti kohe usinalt jälle träkkima, mida ma söön ja mida ma teen ja kui sageli; millal viimati õues käisin, üldse ei aima, võibolla nädal tagasi, võibolla 3 nädalat, võibolla rohkem, huu nõus!) - no niisama, kodupoes. Talvemantlit ei hakanud panema, panin õhukese beeži kapuutsiga jaki ja mütsist ka loobusin. Kontsata avarad beežid poolsaapad, tumesinised teksad, tumesinine sall.

Poes nägin kohe, et seal, kust korviga sisse pääseb, tuleb mööduda kahest 'pangapoisist'.
Oh jah.
Aga kes iganes sellisel ebamugaval positsioonil tööd tegema on nõus, väärib tunnustust. Naistest ma mõtlen, et nad püüavad millegi vaevalt meeldivama kui prostitutsiooniga oma lapsed ära toita (ma oleks kohe päris kindlasti pigem prostituut kui agent sellise lauakese taga... mul kindlasti tekiks kärmelt mingid püsikunded, kes mind ehk päästa üritaks ja... kõik oleks suht ok :D) ja noormeestest, et nad teevad seda selleks, et vanemad neid ülikooliõpingute ajal ülal pidama ei peaks. Nii et tublid kõik puha!

No jõudsin mina nendeni, pikem astub sammukese minu poole, mina lehvitan kahe käega:
"Eiii, ei taha panka!" - pidades silmas, et ei taha pensionipaketti osta-müüa-vahetada mida iganes...
"Noo, aga mingi pank teil ju juba on..." ütleb noormees minu suunas alla kummardudes (jube pikk poiss oli!), pidades samuti silmas seda, et mu pensionisammas ju on kusagil pangas.
"Ei, minul ei ole midagi," ütlen mina juba selg ees imeaeglaselt turvaväravate suunas tagurdades.
"Aga see on sünniaasta järgi," ütleb tema abivalmilt.
"Ma tean, ma olen 78 sündinud," ütlen mina.
Poiss, kes on seni kergelt minu poole kallutatud olnud, ajab end äkitselt teistpidi looka, pahiseb lae poole õhku ja siis ütleb iga rõhutatud silbi juures ettepoole kiikudes: "TEIe olete SEITSEkümmend KAHEKSA sündinud???"

Siis ma lihtsalt muigasin, kehitasin õlgu ja lipsasin väravate vahelt sisse, aga nüüd kodus ajab see reaktsioon nii naerma :D
Ja noh, tasapisi hakkavad need üle võlli reaktsioonid ikka edevaks ka tegema...

:D

Teiste vead

Lugesin eile, kuidas Pessoa kirjeldas, et tema (alter ego) moraal on väga lihtne: mitte kellelegi mitte midagi halba ega head teha.
Halva tegemisest hoidumise põhjused on kõigile mõistetavad, heast hoidumisel on kaks peamist põhjust. Esiteks ei näe sa oma tegude taha, mis sellest välja kasvab - heast teost võib sündida midagi halba. Teiseks teeme heateo sageli mingi tuju ajel, aga teine inimene arvab, et me oleme kogu aeg sellised ja hakkavad samasugust kohtlemist, käitumist või olekut eeldama. Pessoa arvab, et me ei tohi teisest inimesest teha oma tujude ohvrit.
Eks ta ole!

Veel räägib ta, et vihkab seda, kui talle midagi antakse või tema heaks midagi tehakse, sest sellega antakse talle kaasa tunne, et ta peaks kuidagi vastama või kellelegi teisele heateo edasi tegema. Kui ta jääb haigeks ja teda vaatama tullakse, on ta nördinud, kuna segati tema enda valitud üksindust ja tema ise ei kavatse küll kedagi vaatama minna, kui teised haiged on.

See meenutab paljus mõtteid, mida ise mõelnud, ja seiku, mida kogenud olen.
Et naeratad mööda minnespõgusalt kellelegi, kes näib sümpaatne ja nukker - ja järsku on ta kraps sul kõrval, uurib, kuhu sa lähed, väidab, et tal on sama tee ja tahab hirmsasti sõbraks saada. Või ajad oma maja väikeste lastega õues mõne lause juttu ja terve ülejäänud suve jooksevad nad sind märgates kohale ja tikuvad külla. Mõtlesin selliste asjade peale ka sageli, et parem on kapuuts peas ja nina maas hoida.

Alles Pessoad lugedes taipasin, et asi pole mitte heade tegude siduvas mõjus vaid suutmatuses piire kehtestada. Inimene võiks uskuda, et ta tohib naeratada, kui tal on selline tuju, kuid ta tohib teisele inimesele ka seda öelda, et rohkem ta ei taha endast jagada, kui naeratuse saaja sellest aru saab teisiti, kui naerataja mõtles. Asi pole selles, et annad kuradile sõrme ja ta võtab terve käe - asi on selles, et inimene satub segadusse ja ei ütle kohe, kui käesikutamiseks läheb, välja, et tal on anda ainult sõrm. Paljud meist tunnevad kohustust vastata teise inimese rõõmsale ootusele, sest me tunneme end süüdi, et neis mingi lootuse tekitasime. Tegelikult aga võiksime rahulikult head, lahked ja abivalmid olla - see ei tekita meile probleeme, kui oskame piire seada.

Teiste vead on ikka nii ilmsed! :D

esmaspäev, 20. märts 2017

Eneseabimeetodid ja õpetajad

Nägin Instas sellist pildikest:


Allikas: Instagram / mo_zhen_zhi

Ja ma näen, et see tõesti on nii.
Alguses oled sa oma jamadega üksi. Siis hakkad ringi vaatama teiste kogemuste järele ja kuidas erinevad ilmalikud-filosoofilised, spirituaalsed ja/või religioossed koolkonnad inimeseks olemise ebakindlusega toime tulevad, seda mõttestavad. Kui hästi läheb, siis juhatavad kõik need õpetajad ja koolkonnad sind ikkagi sinu enese sisse ja siis sa oled jälle üksi - ainult et selle aja peale juba oluliselt vähemate jamadega, õnneks! :)
Mingilt maalt sind tehnikad ja õpetusliinid enam edasi ei aita ja - siis polegi enam tegelikult vaja.
Sõit on juba sees ja kindlustunne samuti!
Huvitav, eks! :)

Jääb vaid loota, et kusagil sõidu pealt välja ei kuku :D

pühapäev, 19. märts 2017

Instalemmik: Tiibetlaste portreed

Tiibelased oma jakivõitee, selgelt äratuntavate rahvarõivaelementidega riietusega, jakisõnniku korjamisest ja suitsuses hütis istumisest parkunud nahaga ja hämmastavalt vähenõudliku eluviisiga on minu jaoks rabavad ja lummavad. Nad elavad piirkonnas, kus enamik muu maailma elanikke elatud ei saaks. On külm, mitte miski ei kasva, igav liiv ja tühi väli, tohutult tigedad tuuled, mis põsed püsivalt punaseks kriibivad, kõrgmägede hapnikuvaene õhk ... Aga näe, elavad! Võibolla polegi ime, et seal püsib tänapäeva üks elujõulisemaid religioosseid traditsioone - Tiibeti budism.
(Võiks arvata, et islam on elujõulisem, aga pole ju - see usk on nii ära moonutatud tänapäevaks, et...)

Hoian Tiibetile iga päev pöialt, et hiinlased neid päris laiali ei lammutaks ja oimetuks ei karjuks.
Nii väga tahaks uskuda, et nad saavad jälle vabaks, aga ... hiinlased on ju (ruumi)hädas ja hullud täitsa! Ega nad Tiibetisse oma helgemaid päid ja kuldsemaid südameid saada. Ikka rohkem ülearust rahvast, kes sellele ebasõbraliku kliimaga maale, kus inimesed neid sugugi ei oota, ise ka minna ei taha.

Pildid olen võtnud Instast, lehelt tibetanportraits.
Kui seal on lisatud, kes pildi tegi, panen ka fotograafi nime alla.


Jakitee valmistamine.
Sel lehel on piltide kõrval sageli infot tiibetlaste elu, pildil toimuva või piirkonna kohta,
kus foto on võetud.
Selle pildi kõrval oli järgmine jutt:

"Back in Tibet, yak butter is plentiful; yaks have been a prime source of milk, meat and fiber for thousands of years. Yaks are well-suited to Tibet's rugged landscape, high altitude and extreme weather. They're also not picky eaters and have thrived there since they were first domesticated around 800 B.C."
Making butter tea the traditional way is a time consuming process. First, you'll need a brick of tea — most recipes call for Pu-erh or Pemagul black tea. You'll crush it, soak in cold water and then boil it for multiple hours. Once the tea has steeped, it goes into a long wooden churn referred to as a cha dong. Then, butter, milk and salt are added and churned until thoroughly mixed. Luckily, modern Tibetans can speed up the process by using loose leaf tea and a blender."


*

Tüdrukutirts


Fotograaf: Adela Stoulilova

*

Palverataste / -veskite käimalükkamine:


*

Väike tüdruk oma isaga palverännakul...


Fotograaf: Manoj Kheradia

Pildi kõrval selline jutt:

"Kora (Tibetan: སྐོར་ར, Wylie: skor ra, THL: kor ra) is a transliteration of a Tibetan word that means "circumambulation" or "revolution". Kora is both a type of pilgrimage and a type of meditative practice in the Tibetan Buddhist or Bon traditions. A Kora is performed by the practitioner making a circumambulation around a sacred site or object, typically as a constituent part of a pilgrimage, ceremony, celebration or ritual. However, in broader terms, it is a term that is often used to refer to the entire pilgrimage experience in the Tibetan regions."


Mulle kangesti meeldib, et nad ikka jutukesi ka panevad oma piltide kõrvale.


*


Fotograaf: Cory Richards

*


Fotograaf: Bernardo De Niz

*


*


*

Noor papa


Selle omapärase ülipikkade varrukatega mantli põues kannavad Tiibetlased asju ja lapsi :)

*

Imetlen Tiibeti juures nii paljut, aga nende traditsioonilised juukseehted... 0_0 ...
Ehh, vaadake ja imestage ise:


Fotograaf: Sailing Photography? 

*


No natuke nagu liig või mis?

:D

Ime, et nad kõik kiilakad pole selliste ehete kandmise järel...

Ma püüdsin välja selgitada, misasi see oranz asi on (sinine on Tiibeti türkiis) ja lõin guuglisse
aga ei saanud targemaks.
Ega ma üle paari minuti viitsi otsida ka, kui mulle nagunii ei meeldi :p





See oli siis tibetanportraits.

Free Tibet!


💙💓💙
💛