kolmapäev, 7. detsember 2016

Seda ja teist

Kirjutasin endale juba ammuilma välja ühe Shakespeare'i tsitaadi, aga viimasel ajal olen seda sotsiaalmeedias palju kohanud, see on: "Armasta kõiki, usalda väheseid, ülekohut ära tee kellelegi."

Mulle näib, et inimesed mõtlevad PIGEM, et usalda alguses kõiki, armastus kingi vähestele.
Tegelikult on "kõiki" nii lihtne armastada... - palju lihtsam, kui inimesi ükshaaval :-)
Täitsa mõistatus, miks neid inimesi on nii vähe, kes tunnevad ja tunnistavad, et nad armastavad kõiki oma 'kaaskulglasi' ja hoolivad sellest, et neil hästi läheks.

***

Veel üks huvitav mõte, mida nägin Instagramis oli: "Soovin teile rõõmu (joy) - see on kontrolli(vajaduse) vastand."

Mõtlesin, et mina küll selle peale poleks tulnud, et rõõmu vastand on kontrollivajadus. Kurbust ikka peetakse rõõmu vastandiks ju...
Aga...
Juhtumisi läks mu Venna abielu 'porisema' just täpselt sellise vastanduse tõttu: Z oli läbinisti muretu ja organiseerimatu, Vend tahtis, et kõigest oleks ülevaade ja tegutsetaks optimeeritult. Venda ajasid kõige rohkem närvi sellised asjad, et ta helistab linnast ja küsib, kas on midagi vaja tuua - Z ütleb, et ei ole. Jõuab Vend siis 32-35 kilomeetri kaugusele maakoju ja selgub, et lapsel on palavik ja vaja oleks palavikusiirupit. Z lahendab asjad jooksu pealt, tal on lõputult energiat ja väga vähe pretensioone. Kui laps kompostiämbri sisuga mängib, siis Z ainult naerab :D, kui lapsed Issakese potiistandusest sildid välja kisuvad ja Issake üle aastate korralikult pahakeks saab, siis Z naerab tema kurjustamist kuulates tema nina all end kõverasse :D - seda potilugu kuulsin ma mõlemalt! :D Issake oli ikka veel pahur ja Z rääkis seda nii, et ma ise ka siiamaani naeran meenutades, kuidas Poppa pahameel talle nalja tegi :D. Z jaoks pole üldse imelik jätta nädala nõud pesemata, nii et kes tahab potti, peseb endale. Kes tahab puhast kahvlit, peseb endale - milles probleem? Kui sa ei taha omale kahvlit pesta, siis söö võileiba! :D Vend aga soovis olla kindel, et lapsed saavad oma hommikupudru ja sooja söögi, ravimid ja mähkmed ei saa otsa jne. Mis hommikupudrusse puutub, siis Z magas nagunii alati kella kümneni :D, teda ei häirinud absoluutselt mitte miski. Puhta südametunnistusega inimese muretu, rahulik uni ;)!

Ja.
Täna peaks Z Austraaliast tagasi Eestisse jõudma.
Ta oli ära 9 kuud.
Mul elevusest juba kolm päeva hambad plagisevad :D
Ei tea, kas väiksem, Leenu, üldse mäletab teda?
Kas sõna "emme" üldse tähendab talle midagi?

Mul pole absoluutselt õrna aimugi, mis nüüd saama hakkab.

Ühest küljest mulle tundub, et nende väikesed tütred on nii imetoredad, ilusad, kiinduvad, kallilembesed ja vahvad, et pole võimalik, et Z raatsib veel üks kord nende juurest ära minna.
Teisest küljest... koos nad nagu elatud ei saa (???) ja Vend ei taha tüdrukuid kindlasti käest anda. Tema meelest oli kohutav, et kui ta tüdrukud üleelmisel suvel nädalavahetuseks Z juurde viis, polnud Z lastele midagi söömiseks varunud. Z maailmas - kui selgub, et süüa pole, siis jalutame poodi, eks!?! Milles probleem? King kadus ära? Suvel võib ka paljajalu käia - kui king mõne päeva jooksul välja ei ilmu, siis võib ju uued osta! Vend nägi selles kõiges hoolimatust. Aga minu meelest oli Z lihtsalt tugeva inimese moodi muretu ja kindel, et igast takistusest hakatakse üle ronima selleni jõudes, Vend pidas takistustel juba kaugemalt silma peal ja arvestas nendega juba ette. Optimeeris jõu- ja rahakulu.

Ei saa nagu öelda, et ühel on rohkem õigus kui teisel...
Ma ise olen paraku küll täpselt samasugune kui mu Vend :p, lihtsalt ma näen ka Z maailmapildi õigsust ja ilu.

Kunagi rääkisin hästi palju Vennale ka, et midagi kohutavat ju ei juhtu ("Pole juhtunud!" parandas tema) ja Z maailmal ei puudu oma võlu. Pealegi, mis õigus on temal oodata Z't vastutustundliku täiskasvanuelu elamist (Venna moodi elamist), kui tal endal pole mingit kavatsust (Z moodi) muretuks muutuda? Miks tema võib teiselt oodata enda arvamuste üle võtmist? Vend arvas, et tema moodi on lihtsalt mõistlikum ja ÕIGEM elada. Aga need asjad ei käi üldsegi "õiguse järgi", tuleb ikka teise inimese olemusega arvestada. Loogika, kasulikkus ja mõistuspärasus pole sugugi ainsad asjad, mille järgi me oma elu sätime - ja ei peagi olema.



Ei tea, kas neile mõeldes, aga kolm viimast päeva kummitab mul praktiliselt lakkamatult Sibylle Baieri laul The End, mis räägib lahkuminekust liigutava lihtsuse ja armsusega. Ärkan üles ja enne kui mõistus pähe tuleb, juba laulan seda oma peas. Segan suppi ja laulan kogu aeg sama joru... Ootan õhtul voodis und ja ümisen mõttes... It's the end, sweet friend of mine...






it's the end, friend of mine
it's the end, friend of mine time is over where we could simply say I love you now you opened the door leave me crying trying to embrace you again trying to face this damn situation man I can't It's the end, friend of mine It's the end, sweet friend of mine dear friend, I cannot tell the reasons why
we started well good time,
give me some wine when you open the door you seem hurt,
don't try to speak a word to me what on earth could really go wrong with you and me? yet its the end, friend of mine it's the end, sweet friend of mine time seems to be over where we could simply say I love you now you opened the door I feel cold why can't I hold you in my arms told you that life is short but love is old it's the end, friend of mine it's the end, sweet friend

esmaspäev, 5. detsember 2016

Üks mu veidraid vaateid

Käisin just poes.
Lift näis kusagil kinni-lahti loperdavat, nii et tulin jala alla. Kui olin viimast korda trepist keeranud ja jõudmas "fuajeesse" (ee, mul pole meeles, kuidas seda postkastidega kohta argipäeviti kutsutakse), rääkis seal üks harjaga ringisolberdav mees. Arvasin, et räägib kellegagi liftiuksel, järgmisel sekundil tundus see veider ja siis sain aru, et ta räägib minuga.

"Ma käisin enne koristamas seda kõrvaltrepikoda, sama maja, aga sealpool, kõrvaltrepikoda..."

Eh?

"Ja ma vaatasin, seal postkastide juures olid ühed tüdrukud...
... tüdrukud kaotasid oma jõulukaardid ära, kaks jõulukaarti."

Ää, mida?

Ja siis ma sain aru, et tegemist on tööle võetud ilmselge puudega isikuga.
Ma aeglustasin sammu, naeratasin ja ütlesin "Tere!"

(Ta rääkis tõesti väga kiiresti, nii et minu "tere!" ei tulnud sugugi hilinemisega.)

Ta uuris, kas ka mina jõulukaarte saadan.
Ma ütlesin, et sel aastal mitte.

Ta vajutas mul ukse lahti ja küsis: "Aga interneti teel ikka tervitate?"
Astusin uksest välja, naeratasin talle viimast korda ja ütlesin: "Jah, interneti teel ikka."
Tema naeratas ka.



Ja ma mõtlen juba tuhandendat korda, et miks me silte nii väga kardame?
Me suhtume võõristusega "imelikesse inimestesse". Aga kui me saame teada, et inimesel on vaimupuue või psühhiaatriline häire, siis kohe rahuneme, saame aru, et meie oleme siin see tugev ja toetav pool.

Minu meelest oleks küll elu kõigile suhtluses osalejatele nii palju kergem, kui meil ripuks kaelas sildid:
"Mina ärritun kergesti."
"Kipun teisi süüdistama."
"Olen aeglase taipamisega."
"Palun ära räägi minuga valjult ega kiiresti."
"Vihkan jokutamist ja aja raiskamist."
:D

Ma näen laste pealt, et kui seltsi tuuakse kerge puude või vaimse häirega laps, siis teda võõristatakse, aga kui lastele kohe paljastada see "saladus", mida lapsed nagunii suurepäraselt tajuvad, et tegemist on nõrgema lapsega, kes vajab rohkem kõigi soojust, kannatlikkust ja abi, siis võib (olenevalt grupist) võõristamine ja kiusamine täielikult ära jääda. Ja see üldjuhul ei jää ära, kui lapsed ise mõistatama jätta.

(Vähe sellest, et puudega lapse vajadustest rääkida - iga päev peaks rääkima üldse kõigi lastega sellest, et kurjad sõnad ja halb käitumine teevad meile haiget ja me kõik peaksime püüdma üksteist aidata ja toetada.)

Kui me Mehega paar nädalat tagasi mingite vanade tegemata rahaasjade pärast juriidilises nõustamises käisime, siis mina ütlesin küll kohe ära, et palun mulle puust, punaseks ja pikkamisi, sest stressiolukorras kukub mu IQ 70 palli allapoole ning sestpeale tundsin end palju turvalisemalt :D. Ja Mehe kohta ka muidugi andsin esimese asjana teada, et tal on raske puue, raske kuulata, raske aru saada. Kaardid ikka lauale kohe :) Ma usun, et see võõristus, mida tuntakse sel ajal, kui püütakse välja raalida, mis veider miss Hüsteeria von pluss Vaimupuue siin minu ees istub, on palju suurem kui see mõistetav ettevaatlikkus, mida tuntakse inimese vastu, kes on oma puudused ja piiratuse lagedale ladunud.


AGA!

Antud teema puhul tean ma hästi, et mingil põhjusel see maailmale ei sobi.

Saan selle vaate koha pealt aru, et mitte maailm pole veider, vaid paraku, jällegi, mina :P

Ma usun, et küpseid ja hästi kohanenud inimesi on võibolla 30 % ja ülejäänud tunnevad ennast millegipärast seda turvalisemalt, mida rohkem on neil endil mulje või illusioon, et teised usuvad nende 'normaalsusesse'.

Ja siis on muidugi Väikesed Küünikud, kes ei usu mitte kellegi normaalsusesse :D

Mulle näib see siltide kartmine sama mis "fake it 'til you make it!" (mis pole hää mõte mu meelest), aga lõpuks on nii, et igaüks peab ikka elama nii, et süda on võimalikult rahul...

Muahh! :)

Mõtetepusa

Nägin Instagramis umbes sellist mõtet, et kui sa kogu aeg nurised ja virised, siis pole inimestel sinu jaoks aega. 
Väga õige!
Keegi vastas, et ma tean, ma tean, ma tean, aga oma kurbusest rääkimine pidi ju südame kergemaks tegema?
Hmm, kah õige...


Eile tahtis VT mulle näidata miski "küünikute klubi" videot, luges mulle ette, miks künism on õige ja sobilik mõttelaad ja üldsegi - küünikuteks kutsuvad idealistid realiste. Ehhee, nojaa, ma olen nii kaua siin ilmas elanud, et ma olen seda kõike juba kuulnud.

Kuigi ma tavaliselt nõustun vaatama videosid, mida VT mulle näidata soovib, ma sellest künismivideost keeldusin. Temavanusele ja noorele kirglikule inimesele üldse, künism sobib. Minu vanuses hakkab see juba rõhuma, käristama ja tundub rumalavõitu, kuna selle abil ei saa midagi mõistlikku teha. Minuvanused peaksid juba püüdma toetada ja üles ehitada, mitte niisama kiunuma, et kõik on mõttetu ja vastik ja me oleme kõik ühh-ühh-üksindusse mõistetud, nagu Muhv :D. Samas mõni jääbki elama nagu peksasaanud koer ja mis parata, kui ta pole õigel ajal meile kõigile vajalikku tuge saanud, nii et kasvab täitsa täis, aga ilma künismita püsti ei seisa. See on nagu veele jäätumine - ilma jäätumiseta vajud laiali, aga vaat jääpurikana püsid terve talve koos! Aga nii elad ka igaveses talves, paraku...


Mul on olnud ka teemasid, mida kogu aeg veeretan ja üle neist nagu ei kasva... Samas on suur hulk neid teemasid, mis ühel hetkel enam ei huvitanud.
Künismiga võiks olla samamoodi.

Ühel IG lehel räägitakse pidevalt sellist juttu, et kas sa tunned end viimasel ajal rahutu ja kurnatuna? Kas tegemised ebaõnnestuvad ja suhted on sassis? Selleks on hea põhjus. Et tuleb see muutus ja too muutus ja enne päikesetõusu ongi kõige külmem ja pimedam. Hea küll, aga kui kaua see lohutamine ja need koledad, ilusa uuestisünnini viivad muutused kestavad? Mulle tundub, et seal lehel muud juttu polegi, kui et pidage vastu, teie kannatused(= tundlikkus) näitavadki, et olete uue maailma väärilised. Ja kuude kaupa niimoodi! Ja alati on paar tuhat 'laiki' ja kümneid, kes vastavad, et aitäh, just seda mul oligi kuulda vaja! :p  Kõrvalt vaadates tundub, et selle lehe tegijad ja lugejad-vaatajad ei saagi mustast august välja. Et no... kui sealkirjutatu on vaimse arengu märgiks, siis mulle paluks midagi hoopis muud!

Meenub keegi Hallo, Kosmose taimetoitlasest saatekülaline, kes rääkis, et taimetoit ei sobi kõigile - tema sõber on kaks aastat taimetoitlane olnud ja läks vistrikke täis selle peale. Kui ta sõbrale ütleb, et kuule - sulle ei sobi ju see toit, lõpeta see jama!, siis sõber vastab, et mürgid tulevad välja. Aga kui kaua need "mürgid tulevad"? Kindlasti mitte kaks aastat, asi on muus.

Ma olen ikka mõelnud, et negatiivsete mõtetega kimpus inimest ei näi aitavat tähelepanu mujale juhtimine. Oma leina (ma nimetan leinaks iga hoopi, mis ego saab :D) või hirmudega tuleb tegelda - on väga kahjulik endale mingeid mõtteid lihtsalt keelata, kuna nad pole justkui kasutoovad. See on valearusaam pealegi. Need painavad, kummituslikud mõtted on meil seepärast, et oluline õppetükk on läbi töötamata. Kui me nendega õigesti ümber käime, siis need mõtted ON kasutoovad.

Aga minul on olnud nii, et kui ise olen depressiivne, siis loen depressiivseid või resigneerunud kirjutisi, loen-loen-loen, kuni olen üleküllastunud ja lihtsalt ei viitsi selle nutuse jamaga enam tegeleda. Jõuan iseenesest punkti, kus urisemine, torisemine ja enesehaletsus tundub naeruväärne ja igav - tegelikust elust täitsa mööda.

Aga mis siis saab, kui inimene ei küllastu, vaid jääbki possutama enda ja teiste inimeste muremõtete sisse?
Ma ei kujuta ettegi!
Olen ikka mõelnud, et tuleb lausa sundida ennast piinavast teemast mõtlema ja sellest rääkima/kirjutama, sest nii saab see kõige kärmemalt liiga ära leierdatud, lahterdatud niipalju, kui me hetkel oskame, ja hakkab tüütama. Olen mõelnud, et kõigil inimestel on nii. Aga äkki pole?!

Sest ma arvasin väga palju aastaid, et kõik inimesed on oma partneri enesetunde-eksperdid, kui see neid vähegi huvitab, ja "rääkida-rääkida-rääkida" tuleb alles siis, kui sa keeldud vaatamast oma partneri poole ja siis on nagunii kõik hukas juba. Ma tõesti arvasin, et oma partneri suhtumine on sulle nagu kaela kallatud ja inimene peab tegema kõva tööd, et MITTE TEADA, mis tema partneri peas ja hinges toimub. Alles mõned aastad tagasi hakkasin empaatidest kuulma ja sain aru, et teiste inimeste meeleolu oma kehas ja hinges tundmine pole kõigil inimestel ühine omadus...


VT künismihuvi on siiski midagi, mis mind vaikseks teeb, kuigi saan hästi aru, et see mõtteviis sobib 15-aastasele suurepäraselt.
Keeldusin küünikute videot vaatamast ja kuna VT 'nõudis', ka põhjendasin, mida ma künismist arvan. VT kurvastas, nagu ma oleks tema armsamat materdanud.
Ma ütlesin talle, et tema vanuses on künism sobilik ja võib olla hea vahend maailma asjade üle otsustamisel, kuid kui ta 35-aastasena ikka veel kirglik küünik on, siis ... on ta raisanud 20 aastat oma elust :D
Nagu ... oeh, kes? äkki Pessoa  ütles, et meil peaks oleme häbi oma aastataguseid kirjutisi lugeda ja kui pole, siis on väga kole lugu, sest ilmselt pole me aasta jooksul kuigi palju arenenud! :D


Aga mis siis võiksid olla märgid sellest, et me oleme arenenud?
Ma arvan, et avameelsus, hoolivus ja õnnelikkus.
Arenenud inimene peaks kindlasti olema aus, aga seda teistest hoolival moel. Ja mis õnnelikkusesse puutub, siis nii enda kui ka teiste elu vaadates saab üha selgemaks, et õnne ei taga mitte mingisugused saavutused  või verstapostid. Õnn on 'välistest faktidest' küllaltki sõltumatu. Küll aga tundub mulle, et palju kergem on õnnelik olla siis, kui surm pole sinu jaoks kõige viimane või kõige halvem asi... Ma küll mõtlen, et pigem suren kui teen seda või toda, sest mul on kindel kavatsus õnne püüda ja ma tean, et see on võimatu, kui ma end 'segamini' ajan, ennast kaotan.


Trall-lall-laa,
ei oska juttu lõpetada ma :D

Tsau-blau! xo :)

teisipäev, 29. november 2016

Isegi 67-piksline pilt võib öelda rohkem kui tuhat sõna

Piksel on nii tilluke ja tühine täpike, et meie telefoniekraanil mahub neid ühele ruutmillimeetrile ka oluliselt rohkem kui 67, aga näe - on võimalik, et ka selline kogus värvitäppe kannab 'dramaatilist' infot.

Hakkasin septembri lõpus kellegi eeskujul oma päeva valdavat meeleolu värviruuduga tähistama.

kollane - enam parem olla ei saagi
heleroheline - hea tuju
tumeroheline - pole viga
tumesinine - tujutu
lilla - paha tuju
must - parem oleks mitte olemas olla

Täiesti juhuslikult langes see pikseldama hakkamine kokku mu liha-muna dieedi kavandamise ja alustamisega.
(Ja tegelikult langes viimasega kokku ka jooga vähenemine ja meditatsioonide ärajätmine - enesetunne oli liiga harjumatu ja mingi tõrge tekkis.)

Kollane triip algab teisest päevast, kui uuesti peamiselt taimsele toidule läksin.
Vahepealne "pole viga" ruut oli kas veidi ebamugavate rahaasjade ajamise päev või sellele järgnenud väsimuse päev - üks neist.


No ma ju ütlesin, et olen pärast vanade söömisharjumuste taastamist end lausa eufoorilisena tundnud :) See super-enesetunne pole isegi eesmärk, heleroheline on täiesti piisavalt hea.

esmaspäev, 28. november 2016

"I think my dog is pregernet?"

Kaks minutit nalja õigekirjafännidele, kahjuks inglise keeles.

Keegi tuhnis välja paarkümmend erinevat viisi, kuidas on valesti kirjutatud sõna "pregnant" - rase.

:)



Minu meelest nii naljakas, eriti kui innukalt see noormees neid vigu loeb :P

"starch masks" :D - tärklisemask!

pühapäev, 27. november 2016

Pessoa

"I've always clearly seen that I coexist with the world. I've never clearly felt that I needed to coexist with it. That's why I've never been normal."

***

"All problems are insoluble. The essence of there being a problem is that there is no solution. To go looking for a fact means the fact does not exist. To think is not to know how to be."

***

"To discover ways of not acting has been my main concern in life.
I refuse to submit to the state or to men; I passively resist. The state can only want me for some sort of action. As long as I don't act, there's nothing it can get from me. Since capital punishment has been abolished, the most it can do is harass me; were this to occur, I would have to armour my soul even more, and live even deeper inside my dreams. But this hasn't happened yet. The state has never bothered me. Fate, it seems, has looked out for me."

***

"Like all men endowed with great mental mobility, I have an irrevocable, organic love for settledness. I abhor new ways of life and unfamiliar places."

***

"The idea of travelling nauseates me.
I've already seen what I've never seen.
I've already seen what I have yet to see."

***

"Life makes me feel a vague nausea, and any kind of movement aggravates it."

laupäev, 26. november 2016

Pisukesi mõtisklusi

Ma olen vahepeal jõudnud järeldusele, et ka rumalusel ja saamatusel on inimesele - eriti targale ja tugevale inimesele -, kes neid enda juures märkab, päris palju kasu. See hoiab teiste suhtes hoolivana, ei lase nina püsti ajada.

Võtame näiteks hingekoolitajad ja ravitsejad, kes oma hädadega ise mööda laagreid kappavad. Kui nad oleks nii targad, et elu ja tervis neid kunagi 'kinni ei jooksuta', jänni ei jäta, siis poleks nad võibolla üldse nii kaastundlikud, et tahaksid teisi aidata. Inimloomuses on ju palju mugavust ja enesekesksust. Kui targad oleks täiesti eneseküllased, oleks lihtne mõelda, et 'mina teen kõik õigesti - tehke teie ka ja ärge virisege!' Kui aga ravitseja ise peab reiki energiatöö ja kristalliteraapia ammendunuks lugema ja oma vähki lääne meditsiini abil ravima, siis hoiab see alandlikuna. Ja see on inimesele kasulik. Pole hea väga uhkeks minna.

Sama rumalusega. Nii paljud inimesed ütlevad, et neil pole lollide jaoks kannatust. Siis kuluvad ära sellised matsud elult, mille puhul oma mõistus jänni jääb. Ülbe olla ja ennast paremaks pidada pole hea. See rikub inimeses midagi ära.

Samas arvan, et oma tarkuse, läbinägelikkuse ja suutlikuse üle võib rõõmus, õnnelik ja tänulik olla ilma halvustamata neid, kes seda kõike pole. Nii väga.



Veel olen juba lapsest peale mõelnud lahkusest, et me hindame seda selle järgi, kui varmalt inimesed endale kuuluvat jagavad, kuid me ei näe tegelikult, kui suurt pingutust inimene selleks tegema peab. Mõnes mõttes on kade inimene, kes elab puudushirmus ja annab sellest hoolimata šokolaadiruudukese ka lähimale töökaaslasele, käitunud lahkemalt kui see, kellel pole silmipimestavat vajadust kogu šokolaad ise nahka panna ja terve tükkideks murtud tahvli kohe kohvilauale kõigile näkitseda viib.

Sama tahtejõuga. Lihtne on öelda, et 'mul on ka raske ja ma olen ka väsinud, aga ikka käin 4 korda nädalas jooksmas - sina oled lihtsalt laisk!' Aga äkki teine inimene pingutab selleks et kaks korda aastas jooksmas käimist "alustada" ja see paari korra järel katki jätta, hoopis-hoopis rohkem. Võibolla tragi inimene ei suuda ette kujutadagi seda pingutust, mis saadab läbikukkuja mannetuid katseid...


Sellised mõtted.

:)

- - -

Sellest tahtsin veel ka kirjutada, et üks VT klassiõde leidis umbes sellise meemi:
"Meil kõigil on üks selline sõber, kes käitub ilmsüütult, aga samas saab alati aru kõige räpasematest naljadest". Ta pani selle Facebooki üles ja ütles, et see käib täpselt VT kohta.

Meie meelest oli see tore! :)
Meie võtsime seda komplimendina.

Muide, kui VT alles kooli läks ja hakkasid tulema esimesed vihjed, et ta on pealt kuulnud "karvaseid" sõnu, siis ma pidasin otsekohe maha sellise vestluse, et tutvustasin, mis kohad inimkehas iga sagedamini kasutatud sõna taga peituvad.

Sest lapsed, kes neid sõnu kasutama hakkavad, ei mõtle tavaliselt sellele, mida need sõnad tähistavad. Need sõnad on kasutuses nagu aktsendid, tunderõhud, et oma emotsioone väljendada.
"Mine m*nni!" väljendab viha ja kui ilmekalt :D selgitada, et see tähendab sama, mis "mine peenisesse", siis (tütar)laps tõenäoliselt ei taha seda kasutada. Või kui selgitada, et "tra ma ei või!" on sama, mis "suguti, ma ei või!" siis ehk pole tore seda väljendit kasutada.
Minu tõi selline selgitus kunagi maa peale. :)

Lapsed kasutasid sageli seda "mine m*nni!". No mina hakkasin ka kasutama. Olin kümnene.
Ja siis ükskord internaatkoolist rongiga koju sõites ma küsisin isalt, et kuule, misasi see m*nn on?
Isa niheles pingil ja 'mühises' natuke aega omaette, siis kummardus mu kõrva juurde ja ütles kollitamishäälega: "Suur karvane mehe noku."
Ma olin täiesti vapustatud! :D
Rohkem ma seda väljendit ei kasutanud.

Aga jah, selline selgitus mõjub just väikesele lapsele. Kui laps on juba harjunud selliseid väljendeid kasutama, ei aita enam miski :)


- - -

Sõpradest veel.

VT kurtis mul siin, et ta nii kardab, et kui ta suureks saab, satub ta elama sellisesse majja või sellisesse kanti, kus naabrid tihedalt läbi käivad. Mina lapsena elasin muide sellises viiekordses, kus oli iga korruse peal kaks korterit ja peaaegu kõik naised käisid vahel kõigil teistel külas. No see maja alles ehitati ka ja kõik kolisid enam-vähem korraga sisse, kõik olid suured noored pered (korterid olid kolme- ja neljatoalised) ja see kõik oli selline ... uhke ja pidulik värk :)

VT räägib: "Näiteks tuleb keegi ja toob mulle taldrikutäie omatehtud küpsiseid. No kuidas ma ütlen, et ma ei taha? Ja siis varsti toob oma lapse, et hoia tal palun paar tundi silma peal, kuni ma juuksuris ära käin. Et - küpsised ju võtsid vastu, nüüd võta laps ka."

Oma jutu võttis ta kokku nii: "Kõik suhted algavad lahkusega ja lõppevad väljapressimisega."

:D