esmaspäev, 16. jaanuar 2017

***

Ma mõtlen, et ma tahaksin vist veidi lahti teoretiseerida ja seletada, mida ma pidasin silmas enesetundmisest tekkiva alandlikkuse ja õnnelikkuse juures, ja juhtumisi saan ma siin lahti seletada ka seda, mis mul kliinilise psühholoogia vastu on. Kui mul meelde jääb seda teha, muidugi. Khm.


Niisiis, eneses-surkimisest.

Oletame, et sul on tunne, et sa võiksid olla veel õnnelikum, kuigi sa ju püüad kõigest väest ja üldiselt teed kõike ka enda meelest õigesti. Siiski tajud vahel, et kas sinu enda või teiste meelest annad sa põhjust ka rahulolematuseks. Aeg-ajalt sellele mõttele tulles jõuad (näiteks) ideeni, et sinu puuduseks on see, et sa pead end teistest paremaks - ja pead seda teiste eest salajas hoidma, nii et midagi on valesti... Võibolla sa oled just selle nimel tööd teinud, et teistest parem olla, ja võibolla sulle tundub, et sa oledki teistest parem, objektiivselt: sul on ilus naine, oled oma töös osav, palk on hea, kodu kena, kõht on täis, reisida saab, koer ka armastab ja nii edasi, aga süda pole ikka õnnest tulvil, kuigi võiks ju nüüd juba! Ja nüüd hakkab sulle tunduma, et enda teistest paremaks pidamine hoopis hoiab sind millestki eemale ja tundub, et see oleks nagu natuke häbiväärne ka ja et ... ehk on tegemist hoopis sinu nõrkuse, mitte tugevusega.

Niisiis, pärast - ütleme - viieaastast imestamist, et kuhu see rahulolu turvalisus siis jääb, jõuad sa arvamusele, et segajaks võib olla arvamus, et sa oled ja peadki olema teistest parem.

Ja sa jõuad küsimuseni, miks sul on siis vaja arvata, et sa oled teistest parem?

No imestades mõtled sellele iga kuu kolmandal pühapäeval pool tundi, näiteks... ja lõpuks jõuad (näiteks!) sellisele järeldusele, et... sa oleksid väga tahtnud, et sulle lapse või noore inimesena oleks keegi oluline inimene kinnitanud, et sa oled tema meelest kõige imelisem inimene maamuna peal, ja kinnitanud ikka nii, et sa uskuma jääd. Aga seda ei juhtunud. Et hingeke katki ei käriseks, hakkasid sa ise selleks inimeseks, kes endale kinnitas, et ta on kõige imelisem inimene. Mitte selle pärast, et see oleks tõsi, aga selle pärast, et seda oli vaja.

Oletame, et see mõte on ootamatu.
Ja - kas teile ei tundu, et kui sul on aega seda arusaama kombata ja selle tõepärasuses veenduda, teeb see sind natuke alandlikumaks?
Mulle küll tundub.

Ja kuidas oleks - ilusamaks?
Mulle tundub, et sellisele arusaamisele jõudmine teeb inimese ka ilusamaks, vähem 'kekuks'.

Kui näiteks aasta on mööda läinud, kasvab sellest arusaamast uus küsimus: aga miks mulle üldse on vajalik, et ma arvaksin, et ma olen imeline inimene? Miks ma ilma selle arvamuseta elatud ei saanud? Miks see mulle üldse oluline on?

Selle vastuseni on kergem jõuda. Oletame, et sa tunned, et tahad end ju lihtsalt väärtuslikuna tunda.

Uus küsimus: miks mul on vaja end väärtuslikuna tunda?

Kui sa oled lõpetanud selliste vastuste andmise, et "igaüks tahab ju väärtuslik olla" ja "väärtuslikud inimesed on need, kes elu edasi viivad" ja saad aru, et sa pead üldise inimsuse seisukoha pealt isiklikuma seisukoha peale liikuma, seisad ühel päeval vastuse ees: aga kui ma pole väärtuslik, siis keegi ju ei armasta mind.

Ja keda see vastus ei liigutaks, ma mõtlen?!
Meie enda süda liigutaks meid, kui me seda tunneksime!

Võibolla ma eksin ja vaatan siin liialt enda ja endale nähtavate inimeste järgi (ja neidki ikka enda filtri läbi), aga mul on selline tunne, et me jõuame alati armastuse juurde.

Kui me oleme selle mõttega harjuda jõudnud ja teame, et see ongi tõsi, siis - kas pole me kogu selle protsessi käigus jõudnud peale enda lähemale ka teistele inimestele, kuna näeme üksteise seotust ja hoolimise olulisust? Ja me saame ka aru, et pole meil põhjust ei nina püsti tõsta ega ka norgu lasta - seda enam, et kõikide teiste inimeste käitumisomapärade all on täpselt samasugused 'miksidega' väljaselgitamist võimaldavad teingimuslikud 'kujunemisread' mis viivad soovile olla armastatud - nii veidralt ja paradoksaalselt kui see mõnel meist ka ei väljendu.

Siin jõuame me veel ühe järelduseni: mitte keegi ei saa mitte kuidagi teistest parem olla.
Kõige all on alati armastus, soov armastada ja soov mõttekalt panustada.
See on meie kõigi loomus.

Aga see järeldus oli lihtsalt seotud algse näitega ja ei puutu tegelikult õnnelikkuseni jõudmise tehnikast rääkimise puhul asjasse :), selle ütlesin ma välja nii - boonusena :p
Et te siis nüüd teaksite, et te pole teistest paremad :D



Nüüd, kliiniline psühholoogia.

Kliinilised psühholoogid minu teada kasutavad enamasti kognitiivset käitumisteraapiat, kus samamoodi hakkatakse 'miksitama' ja iga vastuse alla vaatama, et miks sa ärritud, kui miski su päevaplaani sassi ajab ja mis siis juhtub, kui sa ei saa teha neid asju, mida sa mõtlesid teha ja kas sa siis oled tegelikult ka kõlbmatu inimene, kui sa neid asju ei tee jne.

Aga ikkagi mul on urisemist selle teraapiaviisi kohta, kuigi just ülal ise kirjutasin, et nii saab kõik teada ja korda... :)

Mis mulle ei meeldi on see, et kognitiiv-käitumusliku teraapia eesmärk on inimene ühiskonnas funktsionaalseks muuta.

Aga minu ettepanek on, et aitame kõik inimesed nende kõige sisemiste kihtide juurde ja las nad siis ise otsustavad, kas ja kui palju nad ühiskonnas osaleda soovivad - enamik nagunii soovib! Ärme seame norme vaid laseme inimestel olla nemad ise. Las nad lihtsalt õpivad ennast tundma. Olgu see kogu teraapia. Meil aga hakatakse õpetama seda, kuidas sa pead oma käitumist muutma, et ühiskonda/perekonda/kooli sobida.

See saadab inimesele signaali, et ta ei kõlba sellisena nagu ta on. Ta peab ennast muutma. Ta peab psühholoogi juures käima, sest temaga on midagi valesti, tal on midagi viga.

Ja see on minu meelest vastutustundetu.

Armastus, armastus, armastus on alati võti!
Inimesele tuleb hoopis kinnitada, et ta väärib armastust ka täpselt sellisena, nagu ta praegu on, ja et tal on luba ennast armastada. Tema käitumine pole viga, sest sellel on mõistetav põhjus/alge.
Psühholoog või ükskõik milline terapeut peaks oskama inimesele avada tema enda hinge haavatava, lootusrikka ilu.
Ja kui neid miks?-niite pidi tagasi jõuda selleni, et armastus ja mõtteka panuse andmise vajadus on see, mis inimest juhib (kui ka need vajadused on teatud sündmuste/tingimuste poolt ebafunktsionaasete ideede ja käitumisviisidega asendunud), näeb inimene end tõenäoliselt ilusana ja hakkab käituma nagu ilus inimene, kes ta ka on.
Muidugi on see pikem protsess.
Teraapia on ajaliselt piiratud ja me ei jõua selle ajaga sageli põhja lähedussegi.

Näiteks võib psühholoog teile tõestada, et teie hirm on ebaloogiline ja midagi ei juhtu, kui asjad ei lähe nii nagu te kavandasite, aga teil võib ikka halb tunne jääda - topelthalb, sest nüüd te juba teate, et teie hirm on ebaloogiline veel ka, aga üle ikka ei lähe! Ikka mõtlete valesti.
Aga me ei mõtle kunagi valesti, tükid on ikkagi puudu veel.

Näiteks mina veetsin (nüüd juba palju aastaid tagasi) paar aastat psühhiaatriga arutades, MIDA MA KARDAN, et mul iga kodust väljamineku eel kõhus keerama hakkab ja tuju pahaks läheb. Ma ikka seletasin, et minu meelest ma ei karda keda tontigi, aga mu keha, va tobedik, käitub nagu mind ähvardaks seal surmaoht.
Ja nüüd ma olen kindel, et kõigi mu probleemide all on ikkagi lihtsalt ülestimuleeritus. Mu närvisüsteem on ülitundlik, ma vajan palju rahu, vaikust ja ka liikumatu olemist. Kui ma sellega ei arvesta, saadabki keha igasuguseid sümptomeid kaela, et mu aktiivsust võimatuks teha, et mind voodis hoida. Nüüd ma hoian end ise voodis ja olen saanud suurelt jaolt kõik hädavajaliku tehtud ja mõistus on ka alles - niipalju, kui mulle seda üldse antud on :p
Kuid tollal olid mu keha ja psüühika juba ammu leidnud seose õueskäimise ja ebanormaalselt kiiresti tekkiva tugeva kurnatuse vahel - teadvusesse jõudis see oi-kui-palju hiljem ja nii polnud mul võimalik seda ka analüüsida.
Õueskäimine pidi ju hoopis tugevaks tegema!
Ja lapsega tuli nagunii iga päev (või võimalikult sageli) õues käia - ma ei saanud endale lubadagi seda teadmist, et ma ei jaksa seda.

Teine näide - näiteks tõestab terapeut mulle, et midagi kohutavat ei juhtu, kui ma ei saa oma päevaplaanist kinni pidada. Aga mind ängistab see ikka samamoodi. Isegi topelt, sest nüüd ma tean, et muretsen ilma põhjuseta.
Aga pole ilma põhjuseta!
Võibolla ma pole teadvustanud, aga suutmatus päevaplaanist kinni pidada näitab, et hakkan koost lagunema. Järelikult see ikkagi on ohumärk, mis PEABKI mind alarmeerima ja mulle märku andma, et võta aeg maha! Aga see lihtsalt ei tulnud mulle teraapia käigus pähe. Ma sain sealt lihtsalt teada, et mõtlen ebaloogiliselt ja kardan ohutuid asju.

Veidrad foobiad nagu hirm puulehtede või nööpide ees, on üldse minu meelest millegi hoopis muu asendajad ja inimese lähendamine ämblikule või sillutisplaadi praole on lihtsalt pealispinna pahteldamine, asi on kusagil hoopis mujal ja ma imestaks, kui neil pärast senise hirmu 'mahatöötamist' mingi täiesti uus sümptom ei ilmu, näiteks akne, kasvõi.

No vaat, sellised mõtted või siis lausa ebaprofessionaalsed arvamused.



Aga mis veel täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks olemisse puutub, siis ma ütleks, et unustage see ühiskond, see on nii abstraktne asi, et te ei kohtu sellega kunagi. Pole vaja talle meeldida. Meeldige ikka endale. Ja endale meeldimist ei garanteeri osavus, kuulsus, haritus, rikkus, tähtsus, usinus ega üldse mitte ükski muu asi peale enesega kohtumise. Kui te olete endaga tuttavaks saanud, siis vaadake, kuhu teil pärisendana on vaja suunduda, ja kas üldse on enam vaja kusagile suunduda? Ma pakun, et päris paljudel ongi selline tunne, et kõik on olemas, kui nad on endal kenasti olemas, on enda 'kokku pannud'.


Ooookei, selline pikk joru peas keerelnud mõtteid siis täna õhtul! :)
Loodan, et see ei ärritanud teid... 🙄  tundub, et võib, kuigi ma hetkel ei taipa, miks? :D
Aga kindlasti ma saan aru, kui see kedagi vihastab või solvab.
Mingi alus justkui oleks, tundub mulle...

😘

pühapäev, 15. jaanuar 2017

Instagramilemmik: rahupildistajad blogist All The Beautiful Things

Kunagi soovitas üks mu blogi lugejatest mulle blogi All The Beautiful Things.
See sai kohe mu suureks lemmikuks, kuna nendes piltides oli võimas rustikaalne rahu ja vaikuse ilu.
Kui olin Instagramis veidi kodunenud, siis vaatasin kohe järgi, kas nad siin ka on? :)
Ikka-ikka!
Ikka on. :)
Kuidas siis muidu!

Alguses oli pildistajaid üks, nüüd juba kaks - ema ja tütar Leedust.
Alguses oli piltidel rohkem raamatuid :D - sellest tunnen puudust!
Nüüd nagu on rohkem stiili, aastaid tagasi oli rohkem mõnu :) - või tundub see mulle nii? Et kui raamatuid pole aega lugeda, siis kindlasti pole enam nii mõnus?
Aga muud kõige mõnusamad asjad maailmas nagu kassid, kohv, pleedid, loodus ja väikesed paljasjalgsed tüdrukud vanamoelistes kleitides, on täiesti alles.
Minu meelest on neil piltidel lausa võluvõime: need rahustavad ja rõõmustavad, kosutavad.

Vaadake ise! :)

















Rahu ainult rahu...
Sadu ainult sadu...

:)

Kõik pildid Instagramikontolt: allthebeautifulthingsblog



laupäev, 14. jaanuar 2017

Kultuuriminutid

Jõudsin täna lõpuks kõik kolm hooaega Peaky Blindersit ära vaadatud.
Need on mõnusasti lehel 123movies olemas.

Päris raske oli vaadata, ma ei arvanud seal igas issanda osas nii palju peksmist ja verd on!
Aga erinevalt Troonide mängust oli kogu muu värk nii maitsekas, näitlejad nii head ja muusika ka ülimalt hea - ma pidin kreepsu saama, kui Laura Marling ühes osas laulma hakkas -, et mitmepäevaste vahedega vaatasin kogu kupatuse ikkagi ära.

Loo keskmes on Inglismaal elav ja toimetav perekond, kus voolab nii iiri- kui ka mustlasverd, ja tegelevad nad kõige kriminaalsega - hasartmängud, salakaup, relvad, kalliskivid, kõrtsuäri. Nad alustavad väga mustade äridega, aga vanuse kasvades ja perede tekkides tahavad järjest puhtamale üle minna, aga kuna nende ärid on täis topeltkokkuleppeid, altkäemakse ja reetmisi, muutuvad nende elamud küll üha uhkemaks, kuid kogu muu jama jätkub - ainult kõrgemate panustega.

Minu meelest näitas seda ETV2 ka ja ma ei tea, kusmaal nad selle näitamisega on, nii et ma igaks juhuks ei ütle, mis lõpuks saab, aga (seni) viimase hooaja viimase osa lõpp oli mulle pettumuseks... Sarjadega kipub üldse nii olema, et asja põnevaks tegemiseks on vaja panna osalised käituma tavatult..., nagu poleks neist arvanud. See mulle eriti ei meeldi. Kasv ja areng toimub küll spiraalselt - väiksed langused ja tõusud, aga üldine suund jääb samaks.

Aga minu lemmik polegi Shelbyde perekonnast, vaid hoopis see patukotist juut (mis iganes ta nimi
nüüd oligi, Solomon nagunii) - no ma ei või, nii super lahe tegelane, et ma kahetsen, et ma algusest peale üles ei märkinud osi ja minuteid, kus ta on - temaga kohti vaataks hea meelega üle.

Britid neid sarju ikka oskavad teha!
Täitsa wow! :D





* * *


Teine 'minut' oleks tsitaat Fernando Pessoa "Rahutuse raamatust"

"For a long time now I haven't existed. I'm utterly calm. No one sees me differently from who I am. I just felt myself breathe as if I'd done something new, or done it late. I'm beginning to be conscious of being conscious. Perhaps tomorrow I'll wake up to myself and resume my own existence. I don't know if that will make me more happy or less. I don't know anything.
/.../
For a long time now I haven't been I."

Olgu õnnistatud kirjutavad inimesed, eks, kuidas me muidu teaksime, et keegi on läbi elanud täpselt samu veidraid seisundeid, mis me isegi :)

Pildivärki

Tõmbasin üle pika aja oma fotokast pildid arvutisse ja eks ma jagan teiega ka... oma voodielu :D - kõik pildid on tehtud voodis! :p


Päevikuvärki...


Pildid on ikka reklaamlehtedest lõigatud...











Kuna mul on tee või kohv sageli enda juures voodis, paberite otsas,
siis tikkisin endale paar mustrilapakat, mida tassi ja kannu alla panna,
et need otse paberitel poleks...




Minu praegune 'päevaträkker'



Hakkasin mingi YouTube'i video järgi endale karpe voltima.
Neid saab kokkupanduna kenasti valmis karbi sees hoida.


Kui vaja, siis vajutad jälle ühe lahti ja - 'vioola'! :D

Siia saab visata õunasüdameid ja banaanikoori, ehk siis sodi, mida ei taha kaua toas hoida,
aga mina kasutan neid tavaliselt nii, et hoian lõua all,
kui midagi pudisevat söön.



Onngi kõik! :)
Mõnusat nädalavahetust!
:)

reede, 13. jaanuar 2017

a, s

Teatavasti on uutel nutitelefonidel sõnade ettepakkumise režiim, mis on mõjutatud sellest, mis sõnu sa kõige rohkem kasutad.

Kuigi ma olen aastaid, sageli mitu korda (lausa paarkümmend korda?) päevas öelnud "ma armastan Sind!", pole ma kunagi tundnud, et ma devalveerin seda väljendit.

Mitte enne, kui telefon hakkas mulle a-tähe löömise peale "armastan" pakkuma, ja järgmiseks sõnaks - "Sind".

Nüüd, selleks, et öelda "Armastan Sind!", pean ma vajutama oma telefonis ainult "a", toksama seepeale ilmunud sõnal "Armastan" ja seejärel kohe ilmuval sõnal "Sind!".

neljapäev, 12. jaanuar 2017

Väikestest tüütutest mutukatest

Ou emm džii, juba jälle ma tuututan, aga hetkel tundub hästi oluline saata väikeste lapsepätakate vanematele üks meeldetuletus, mis neid loodetavasti abistab...

Kui teie laps käitub halvasti ja teil tuleb tahtmine teda karistada, siis mõelge selle peale: teie ülesanne on oma last AIDATA. Aidata tal õigesti käituda. Aidata tal aru saada teiste inimeste (sh teie enda) vajadustest ja ka ühiskonnanormidest. Kui teie laps käitub halvasti, on ta tavaliselt segaduses (ülekoormatud) või väsinud. Kas see väärib karistust? Ei! Ta vajab teie abi, et õppida enda enesetundest aru saama ja oma reaktsioone juhtima, et hakata tulevikus käituma nagu täiskasvanud inimene. Röökimine ja laksud aitavad teid (olukorra kontrolli alla saamine!), aga last mitte. Kui te mõtlete välja karistuse, siis peab see olema selline, et see AITAB last.

Mõelge endast, kui oma lapse abistajast täiskasvanuks saamise teel.
Aidake oma lapsel Inimeseks saada!

Tuut-tuut! :D


Kordused

Sattusin taas nägema vana tuttavat pilti Osho mõtteteraga, mida võib-olla olen isegi selles blogis juba jaganud (teises üsna kindlasti)... ja... mõne mõttega lihtsalt on nii, et seda on maailmas nii vähe näha ja see on samas endale nii oluline, et ... ei raatsi seda lehte kinnigi panna.



See siis on: 
"Ära igatse, ära otsi, ära küsi, ära koputa, ära nõua - lõdvestu/rahune.
Kui sa lõdvestud, tuleb see ise.
Kui sa lõdvestud, on see käes.
Kui sa lõdvestud, hakkad sellega ühtmoodi võnkuma."

Ehk siis jälle mu vana lemmik igas eluvaldkonnas: saad kõik, millest loobud.
Ilma ihaldamispaanika ja saamispalavikuta tuleb kõik, mida vajad, ise kätte - ja kui miski ei tule, siis natuke selle üle järele mõeldes saad kindlasti aru, et pole üldse vajagi. Pigem võis see olla takistus!

Meenub veel selline ütlus (eiteakelle):
"Stress on see, mis sa arvad, et sa peaksid olema.
Rahu on - mis sa tegelikult oled."


Veel üks asi, mis mul selle Osho mõttega millegipärast seostub on tunnetus: ainus asi, mida meil õnneks ja heaoluks tõesti vaja on, on ennast tundma õppida. Kui me seda alustame, siis meile võibolla ei meeldi kõik, mis me näeme. Võibolla valmistab mõni asi meis meelehärmi ja sunnib isegi enesessurkimisest korraks eemale tõmbuma - ja nii mitu korda. Kuid kui me (paratamatult suurenenud alandlikkusega) jälle enda juurde naaseme, siis õpime ennast tundma ja 'iluneme' selle protsessi jooksul kuidagi, see käib ikkagi käsikäes leebuse ja leplikkuse ja mõistvuse (=alandlikkuse) kasvuga... Mida rohkem me ennast tundma õpime, seda rohkem oleme valmis endale andestama - ja seda tehes me puhastume, ning ka näeme ennast järjest ilusama hingena. Nüüd näeme me ka maailma palju ilusamana, sest, eksole - me ei näe maailma nagu see on, vaid nagu OLEME MEIE.

Niisiis, sa lihtsalt oled endaga, vaatad endasse, selle käigus sa spontaanselt puhastad ennast ja maailm sinu ümber 'iluneb' (kuulge, kas on olemas selline sõna? kui pole, siis peaks olema :D).

Olla rahus, süveneda endasse - see on kõik, mida on õnnelik olemiseks vaja.

Mõned teist ehk mõtlevad, et teil on vaja tööl käia ja lapsed lasteaeda viia ja süüa teha - pole aega istuda ja endasse süveneda, see on isekas.
Ja kindlasti ongi õige, et te teete seda, mida te õigeks peate. Igaks asjaks on oma aeg. Ma usun ka seda, et me ei tee mitte kunagi midagi valesti! Muretseda pole üldse vaja!



Aga tore oleks küll, kui meil oleks aega oma südant tundma ja kuulama õppida! :)