Üks Ameerikast (? no valgenahk oli) Jaapanisse tulnud noormees rääkis, et kunagi andis ta inglise keele eratunde (üks õpilane korraga) ja sissejuhatavalt küsis oma uutelt õpilastelt muu seas ka, et miks nad otsustasid inglise keele lisaõppe kasuks?
Ja mitu noort rääkisid, et nad käsid depressiooni ja stressisümptomitega arsti juures ja arst soovitas neil võtta inglise keele tunde, kuna jaapanlased - ka psühholoogid - ei oska probleemidest rääkida. Nad räägivad ainult seda, et ole ikka tubli ja püüa! Ja kui sa pingutad, siis läheb kõik hästi ja proovi homme tublim olla kui täna. Kõik. Suvaline 'valge inimene' on empaatilisem kui jaapanlasest psühholoog ja ka ausam ja avameelsem. Suvalise valge inimese juures tunned, et oled end avada saanud ja sind on kuulatud, psühholoogi juures seda ei juhtu. Nad seal Tõusva Päikese Maal vaatavad probleemidest mööda, sest pole viisakas 'jõllitada' (kuulata), kui teisel on probleem. Probleemid peitu! Naeratus näole!
See noormees leidis, et see on kohutav, sest tema pole õppinud kriisis või madalseisus inimestega tegelema. Rääkimata sellest, kui masendava pildi see Jaapani tugisüsteemidest maalib...
Väga huvitav on aga see, et tasakaalustava 'sotsiaalse nähtusena' on täiesti aktsepteeritav igaõhtune purjusolek ja põhimõtteliselt on sul siis voli rääkida südamel kripeldavatest asjadest, avalikult nutta ja tänitada ning inimesed, kes pole nii purjus, vaatavad lihtsalt mujale. Ja samas võid sa olla täiesti kindel, et inimene, kellele sa oma mõtted välja valad, käitub järgmisel päeval nii, nagu seda kõike poleks olnudki. Sest sa olid ju purjus. Pole tähtis, mida purjus inimene räägib. Ja inimesed võivad baaris täieliku pisararohke peretüli maha pidada ja see on täiesti okei, mitte keegi ei palu neil vaiksemalt võtta või baarist lahkuda. Tõsi, ega nad vist eriti karjugi, aga ei vaevu ka sisistama :D
No ilma selle auru välja laskmise võimaluseta ei kujuta ettegi, kuidas nad vastu peaks, aga üsna mõttetu näib kogu see pingutamine küll. Kuhu zen kadus?
neljapäev, 29. september 2016
Still breathing :)
Olen viimased päevad siin hästi vaikselt tiksunud ja sattunud YouTube'is Aasia dokude lainele.
Olen varem niimoodi aru saanud, et jaapanlased on hästi töökas ja ambitsioonikas rahvas, aga pärast viimast dokumentaalfilmidehunnikut tundub, et nad hoopis kardavad nii hirmsasti oma tuleviku pärast ja neile tundub - ning võibolla sugugi mitte liialdades - ohtlik anda endast vähem kui 120%.
Tuleb välja, et see on reegel, et korporatsioonid pigistavad sinust silmagi pilgutamata viimase välja. 15-tunnised tööpäevad on midagi sellist, millega iga töötaja peab arvestama - ja ikkagi soovivad kõik endale täiskohaga tööd, sest osalise tööajaga töötajatele makstakse oluliselt vähem. Nende tunnitasu ongi kordades madalam kui täiskohaga töötajatel, kuna iga normaalne inimene leiab ja suudab pidada ju täismahus töökohta, ja kui sa normaalne pole, siis satud veidrike, hullude, lollide ja kunstnike :D 'kasti', kust muide niisama lihtsalt välja ei saagi. Seega noored, kes ülikooli või kutsekooli lõpetavad, on valmis kasvõi kaks aastat kandideerima täiskohatöödele, kuna osalise tööajaga ehk mahakantud inimeste hulgast enam tagasi kõrgemale tõusmist eriti pole. Seega hakkavad nad viimastele kandideerima alles siis, kui viimanegi lootuskiireke täiskohaga töö leidmiseks on kustunud.
Kas te teate, mis tähendab osaline tööaeg Jaapani korporatsioonide moodi? See on seitse tundi tööd kuus korda nädalas!
Appi!, eks ole?!
Ja Tokyos ei ole selle palgaga võimalik riidekappigi üürida.
On küll sellised internetikohvikud, kus on väikesed ilma laeta kuubikud avaras saalis, kus inimesed soodsalt ööbivad, kuigi need polnud algselt selleks mõeldud ja kui sa hommikul tööd jahtima lähed, siis pead oma kodinad kõik ikka kaasa tassima, ei tohi sinna jätta. Ja ühes filmis näidati, et seal tohtis suitsetada, mida paljud ka tegid ... Seega õhk on seal kohutav ja kõik need arvutid pidid hirmsasti humisema ...
Nii et kõik tahavad täiskohaga tööd - hoolimata sellest, et inimesed surevad ületöötamisest. Selle jaoks on neil omaette termin - karoshi. Surm ületöötamise läbi.
Rääkimata sellest, et nii paljud satuvad ületöötamisest hullumajadesse ja elavad ülejäänud elu ravimite peal ja me kõik teame, kuidas seal veel enesetappudega lood on...
Lihtsa inimese Jaapan on ikka kole koht ... :/
Igatahes pole enam nii raske mõista, kuidas Jaapani emmed raatsivad oma tillukesi lapsi kuni keskööni õppima sundida ...
Ma seni arvasin, et nad on ikka parajad maniakid :D, aga paistab, et neil on hoopis (õigustatud) hirm ...
* * *
Rääkisime VT'ga koledatest lapsepõlvedest (inspireeritult ühe tuttava poisi hiljutisest enesetapust) ja mina tõin ikka võrdlusi oma lapsepõlvest.
VT küsis, kuidas ma ühe sõnaga kirjeldaksin Emmakest.
Ma ei pidanud kaua mõtlema - "delusional"!
VT nõudis eestikeelset sõna ja mina nõudsin, et ta mind selle leidmisel aitaks.
Me ei leidnud midagi :p
Kuigi me mõlemad armastame sõnu...
Ma küsisin, et kuidas siis tema ühe sõnaga oma vanaema kirjeldaks ja VT vastas minust veel kärmemalt: "Vastik!"
Ma purskasin naerma, see oli nii ... lihtne ja ühetimõistetav.
Olen varem niimoodi aru saanud, et jaapanlased on hästi töökas ja ambitsioonikas rahvas, aga pärast viimast dokumentaalfilmidehunnikut tundub, et nad hoopis kardavad nii hirmsasti oma tuleviku pärast ja neile tundub - ning võibolla sugugi mitte liialdades - ohtlik anda endast vähem kui 120%.
Tuleb välja, et see on reegel, et korporatsioonid pigistavad sinust silmagi pilgutamata viimase välja. 15-tunnised tööpäevad on midagi sellist, millega iga töötaja peab arvestama - ja ikkagi soovivad kõik endale täiskohaga tööd, sest osalise tööajaga töötajatele makstakse oluliselt vähem. Nende tunnitasu ongi kordades madalam kui täiskohaga töötajatel, kuna iga normaalne inimene leiab ja suudab pidada ju täismahus töökohta, ja kui sa normaalne pole, siis satud veidrike, hullude, lollide ja kunstnike :D 'kasti', kust muide niisama lihtsalt välja ei saagi. Seega noored, kes ülikooli või kutsekooli lõpetavad, on valmis kasvõi kaks aastat kandideerima täiskohatöödele, kuna osalise tööajaga ehk mahakantud inimeste hulgast enam tagasi kõrgemale tõusmist eriti pole. Seega hakkavad nad viimastele kandideerima alles siis, kui viimanegi lootuskiireke täiskohaga töö leidmiseks on kustunud.
Kas te teate, mis tähendab osaline tööaeg Jaapani korporatsioonide moodi? See on seitse tundi tööd kuus korda nädalas!
Appi!, eks ole?!
Ja Tokyos ei ole selle palgaga võimalik riidekappigi üürida.
On küll sellised internetikohvikud, kus on väikesed ilma laeta kuubikud avaras saalis, kus inimesed soodsalt ööbivad, kuigi need polnud algselt selleks mõeldud ja kui sa hommikul tööd jahtima lähed, siis pead oma kodinad kõik ikka kaasa tassima, ei tohi sinna jätta. Ja ühes filmis näidati, et seal tohtis suitsetada, mida paljud ka tegid ... Seega õhk on seal kohutav ja kõik need arvutid pidid hirmsasti humisema ...
Nii et kõik tahavad täiskohaga tööd - hoolimata sellest, et inimesed surevad ületöötamisest. Selle jaoks on neil omaette termin - karoshi. Surm ületöötamise läbi.
Rääkimata sellest, et nii paljud satuvad ületöötamisest hullumajadesse ja elavad ülejäänud elu ravimite peal ja me kõik teame, kuidas seal veel enesetappudega lood on...
Lihtsa inimese Jaapan on ikka kole koht ... :/
Igatahes pole enam nii raske mõista, kuidas Jaapani emmed raatsivad oma tillukesi lapsi kuni keskööni õppima sundida ...
Ma seni arvasin, et nad on ikka parajad maniakid :D, aga paistab, et neil on hoopis (õigustatud) hirm ...
* * *
Rääkisime VT'ga koledatest lapsepõlvedest (inspireeritult ühe tuttava poisi hiljutisest enesetapust) ja mina tõin ikka võrdlusi oma lapsepõlvest.
VT küsis, kuidas ma ühe sõnaga kirjeldaksin Emmakest.
Ma ei pidanud kaua mõtlema - "delusional"!
VT nõudis eestikeelset sõna ja mina nõudsin, et ta mind selle leidmisel aitaks.
Me ei leidnud midagi :p
Kuigi me mõlemad armastame sõnu...
Ma küsisin, et kuidas siis tema ühe sõnaga oma vanaema kirjeldaks ja VT vastas minust veel kärmemalt: "Vastik!"
Ma purskasin naerma, see oli nii ... lihtne ja ühetimõistetav.
pühapäev, 25. september 2016
FERNANDO PESSOA "Tubakapood. Alvaro de Campose viimased luuletused"
Kirjastus Pilgrim
aastal 2009
Kujundaja Angelika Schneider
Kaks mu lemmikut koos: Õnnepalu ja Pessoa (de Campos) ja - üllatus-üllatus! - ma pole vaimustuses. Minu väga subjektiivse ja 'harimatta' arvamuse kohaselt on komasid liiga palju ja tekst pole küllaldaselt laulev, komad kisuvad seda ... kuidagi.
Ma isegi saan aru, et see ei saa olla tõsi. Õnnepalu on tavaliselt ju väga sujuv ja voolav kirjutaja. Aga mis teha! :p
Järelsõna seevastu on super!
Kujundus on ka silmapaistvalt hea. Ma ei mäleta, et ma oleks mõne raamatu kujundust VT'le näidanud, aga seda küll!
Luuletustes endis leidub küll segadust, eemalevõpatamisi ja ängi, mis mulle meeldib - ainult et veidi resigneerunumas vormis, mitte nii otse lugejale kaela...
Aa, ja muide, järelsõnas ütles Pessoa ise ka, et Bernando Soares (Pessoa heteronüüm, kes kirjutas "Rahutuse raamatu", mis mulle ju nii väga meeldib) ilmub välja siis, kui Pessoa on liiga väsinud või unine; see olevat Pessoa 'vähendatud vorm', ilma arutlusvõime ja tugevate emotsioonideta - vaat see mulle sobib. Palun, jah, kustutage ennast tuhmimaks, minu jaoks :D
Ei olegi luuletust, mida tahaks tervenisti ära tuua.
Aga minu lemmik-kohad on need:
***
Ma ei tea, kas taevakehad määravad midagi siin ilmas,
või kas kaardid -
olgu mängukaardid või Tarot' -
võivad midagi ilmutada, midagigi.
Ma ei tea, kas täringuid visates
jõutakse mingite järeldusteni.
Aga ma ei tea ka seda,
kas elades nii, nagu inimesed tavaliselt,
kuhugi jõutakse, kuhugigi.
/.../
***
/.../
Jah, olla hulkur ja kerjus nii nagu mina seda olen,
see ei tähenda olla hulkur ja kerjus nii nagu kombeks on:
see on olla eraldatud oma hinges ja see on olla hulgus,
see on anuda päevi, et nad läheksid ja jätaksid meid
rahule, ja see on tõesti kerjamine.
/.../
***
LA-BAS, JE NE SAIS OU ...
Ärasõiduõhtu, kellahelin ...
Säästke mind oma signaalidest!
Ma tahan veel natuke vaikselt olla siin selle hinge vaksalis, mis mul on,
enne kui näen, kuidas eemalt läheneb raudselt
lõplik rong, enne kui tunnen tõelise mineku pitsitust maos,
enne kui panen astmele jala,
mis pole õppinud talitsema tunnet, mida iga ärasõit toob.
/.../
Jumalaga, jumalaga, jumalaga kõik, kes te pole tulnud mind jumalaga jätma,
mu abstraktne ja võimatu perekond ...
Jumalaga tänane päev, jumalaga tänane ooteperroon, jumalaga elu, jumalaga elu!
/.../
Jääda, vaid mõeldes ärasõidule,
jääda, ja õigusega,
jääda, ja surra vähem...
Lähen tuleviku poole nagu raskele eksamile.
Ja kui rong ei tulegi ja Jumal halastab mu peale?
/.../
Haaran ise oma kohvri, tõrjudes poissi nagu jäledat pahet,
ja käsi, mis kohvri haarab, lööb värisema koos kohvriga.
Minna!
Ma ei tule kunagi tagasi,
ma ei tule kunagi tagasi, sest kunagi ei tulda tagasi.
Koht, kuhu tagasi tullakse, on alati teine,
vaksal, kuhu naastakse, on teine.
Juba pole seal ei samu inimesi ega sama valgust ega sama filosoofiat.
Minna! Mu Jumal, Minna! Ma kardan minna...
***
laupäev, 24. september 2016
Mhh!
Hiljuti hakkas mu telefonil aku jukerdama.
Kui ma helistada tahan, siis peab juhe taga olema - muidu kustub viie sekundi järel.
Kui keegi teine helistab, siis käib üks hoiatav piuks ja juba ta sulgeb ennast - ma ei jõua juhet ühendadagi, kuigi see on käepärast.
Niisiis mõtlesin, et pean täna Telia esinduses ära käima.
No millal need käigud ükskord otsa saavad?
Vestlesin siis seal esinduses sama klienditeenindajaga, kes veebruaris mind kaks korda abistas, kui ostsin telefoni kõigepealt VT'le ja siis endale. Tundsin, et olemine pole just väga kiita ja istusin, vastasin ta küsimustele ja siis pidin tunnistama, et ma minestan kohe ära - äkki ma saaks kusagil tagaruumis istuda?
Okei, see meesterahvas juhatas mu tahapoole.
Mul hakkas jube halb, üldse paremaks ei läinud, pigem järjest hullemaks, nii et lõpuks kutsuti kiirabi.
Kui see kohale jõudis, oli mul juba parem, silmgi lahti, kuigi aju oli veel 'vati sees'...
Kiirabi mõõtis mitut värki, kõik oli korras (vererõhk 95-midagi, veresuhkur 6,2, pulss saja kandis) ja nad lubasid mu koju viia.
Küsisid, kas ma saan ise käia? Ma ütlesin, et ehk ikka, aga paraku jõudsin vaevalt Telia uksest välja ja seal siiski minestasin.
Oeh! Nõme!
Eriti see, et mul pole füüsiliselt häda midagi, aga kui elu liiga kirjuks läheb, hakkavad sellised totrad jamad. Siis polegi imestada, kui tekib agorafoobia või sotsiaalfoobia.
Igal juhul Mees lubas järgmine kord kaasa tulla, kui pean kusagile jälle mingit asja ajama minema. Oeh, ma ju teadsin, et olen liiga palju viimasel ajal ringi tuustinud...
Mhh, nõme lugu, igatahes :(
- - -
Haa, väike lisandus:
Ilmselt jätsin ma seal algusest peale täiesti hullumeelse mulje, kuna see meesterahvas ütles, et telefon tuleb Tallinnasse saata, kuid enne tuleks kontaktid ja fotod ... eee, varundada?... midagi sellist.
Ma mõtlesin natuke ja ütlesin, et mul pole vaja, las helistavad ise :D
Ta küsis üle, kas mul pole kontakte, mida ma soovin säilitada, ja ma ütlesin ei!
:D
Kui ma helistada tahan, siis peab juhe taga olema - muidu kustub viie sekundi järel.
Kui keegi teine helistab, siis käib üks hoiatav piuks ja juba ta sulgeb ennast - ma ei jõua juhet ühendadagi, kuigi see on käepärast.
Niisiis mõtlesin, et pean täna Telia esinduses ära käima.
No millal need käigud ükskord otsa saavad?
Vestlesin siis seal esinduses sama klienditeenindajaga, kes veebruaris mind kaks korda abistas, kui ostsin telefoni kõigepealt VT'le ja siis endale. Tundsin, et olemine pole just väga kiita ja istusin, vastasin ta küsimustele ja siis pidin tunnistama, et ma minestan kohe ära - äkki ma saaks kusagil tagaruumis istuda?
Okei, see meesterahvas juhatas mu tahapoole.
Mul hakkas jube halb, üldse paremaks ei läinud, pigem järjest hullemaks, nii et lõpuks kutsuti kiirabi.
Kui see kohale jõudis, oli mul juba parem, silmgi lahti, kuigi aju oli veel 'vati sees'...
Kiirabi mõõtis mitut värki, kõik oli korras (vererõhk 95-midagi, veresuhkur 6,2, pulss saja kandis) ja nad lubasid mu koju viia.
Küsisid, kas ma saan ise käia? Ma ütlesin, et ehk ikka, aga paraku jõudsin vaevalt Telia uksest välja ja seal siiski minestasin.
Oeh! Nõme!
Eriti see, et mul pole füüsiliselt häda midagi, aga kui elu liiga kirjuks läheb, hakkavad sellised totrad jamad. Siis polegi imestada, kui tekib agorafoobia või sotsiaalfoobia.
Igal juhul Mees lubas järgmine kord kaasa tulla, kui pean kusagile jälle mingit asja ajama minema. Oeh, ma ju teadsin, et olen liiga palju viimasel ajal ringi tuustinud...
Mhh, nõme lugu, igatahes :(
- - -
Haa, väike lisandus:
Ilmselt jätsin ma seal algusest peale täiesti hullumeelse mulje, kuna see meesterahvas ütles, et telefon tuleb Tallinnasse saata, kuid enne tuleks kontaktid ja fotod ... eee, varundada?... midagi sellist.
Ma mõtlesin natuke ja ütlesin, et mul pole vaja, las helistavad ise :D
Ta küsis üle, kas mul pole kontakte, mida ma soovin säilitada, ja ma ütlesin ei!
:D
kolmapäev, 21. september 2016
MÄRTA TIKKANEN "Punamütsike"
Kui Punamütsike on veel plikaohtu, loeb ta ema vihjetest välja, et mehed on seletamatud ja salapäraste (halbade) kavatsustega metsikud hundid. Veidi vanemana kogeb ta, et huntmehed on süüdimatud, nõudlikud, täitmatud ja naine peab enda poolt väljavalitud Hundi mängu mängima. Hundid on siiralt nördinud, kui Punamütsikesel on oma plaanid, nad ei mõista seda ega kavatsegi sinnakanti kiskuvat juttu kuulata.
Naine võib terve elu hoolitseda Hundi vajaduste eest, kuid Hunt ei tee seda märkamagi, sest see on norm. Kui naine püüab enda vajadustest juttu teha, siis Hunt summutab selle trotsi või naisest üle raevutsemisega. Hunti on võimatu võita, kui sa oled kord Punamütsikeseks sündinud.
Veel oli fookuses see, kuidas inimene, keda on lapsest peale hoolikalt õpetatud viisakalt ja kenasti suhtlema, on hädas inimestega, kes oma tunnetele vaba voli annavad ja ilma mingi süütundeta ütlevad/teevad kõike, mida viisakas inimene endale keelab. Armastus toob inimese ellu ka kaose: vägivalla, ignoreerimise, enesepettuse, varjamise, egoismi ja abituse. Seda endamisi imestav autor vaatlebki, pakkudes vastuste ja otsuste asemel küsimusi ja võimalikkusi.
Mulle tohutult meeldis! Nii jõuline ja samas delikaatne väljendusviis, puhas, vahe, aus tekst. Mitte mingit uinamuinat, kõik oli oluline ja puudutav. Parim raamat, mis ma 2016. aastal lugenud olen, isegi Pessoa "Rahutuse raamatust" meeldib rohkem!
Kasvatus. Tsitaat
Kuradi emapask, karjub Punamütsikese esimene tuldpurskav laps, keri põrgusse sina igavene loll.
Ja Punamütsike on õnnetu, ta ei taha ju sugugi, et lapsel nii halb on, ta näeb, millises jõuetus meeleheites ta on, see pole Punamütsikese süü, loomulikult mitte, aga kelle peale siis oma raevu ja viha ja jõuetust ikka välja valada kui mitte selle peale, kes niikuinii alati võtta on, niikuinii armastab, mis ka ei juhtuks
kui kena, et saab niimoodi ema peale karjuda, mõtleb Punamütsike heldinult ja kadedalt
ja ka vanduda, mõtleb ta teatud uhkusega, vähemasti pole ta oma lapsi päris ära nullinud
Märta Tikkanen "Punamütsike"
No tõesti, ma armastaks seda raamatut juba ainult selle lõigu pärast.
Mul on ka hea meel, et VT otsustab ise, mida ta teha tahab ja kui õiglane ta parasjagu olla soovib.
Ja kui ta väiksemana jonnis, siis mõtlesin ka mina uhkena ja naeratades, et olen teda kasvatanud nii, et ta ei pea oma tundeid alla suruma ja võib neid väljendada. Kuigi ma olen talle rääkinud küll, kuidas mina ennast tunnen, kui ta trotslikult käitub. Rahulikuks jäämine on lapse kasvatamisel nii oluline ja hea on, kui täiskasvanu ei lase end lapse tunnetest kaasa haarata ja ei reageeri tunnete pinnalt vaid mõistusega. Samas mina ei usu, et inimesel siin väga palju valikut on - kui tunded sind kaasa haaravad ja sa südamest haavud või vihastud, siis võid ju tasakaalukust teeselda, aga see ei peta last. Ma arvan, et alati tasub olla aus ja oma tundeid tunnistada - ja samal ajal mitte unustada, et sa pead oma last aitama, kui ta endaga hakkama ei saa. Lapsevanematel, kes ise pole veel täiskasvanuks saanud, on selles olukorras väga raske.
teisipäev, 20. september 2016
Psüühikapainutused
VT õpetas, et kui sa tahad inimesele halvasti öelda, aga teha seda nii, et ta väga ei solvuks, siis tuleb öelda midagi hästi tobedat, et inimene imestusest juurdlema hakkaks ja solvang, mis saab küll välja öeldud, jääb tagaplaanile.
Tema näited:
"Sa oled aeglane nagu täiskuu."
"Sa oled tüütu nagu kõhulahtisus!"
Hmm! Äkki see tõesti töötaks? :D
- - -
Eile sai VT oma esimese kehalise kasvatuse 'kolme' sel aastal.
Mõistagi oli seda oodata ja ta ei näinud sugugi kurb. Ta ütles, et nüüd, kus ta teab, et õpetaja arvates ta lihtsalt ei pinguta, on tal lihtsam kolmesid "alla neelata"..., et nüüd on see mõistetav ja loogiline.
Mina reageerisin sellele nii, et lubasin iga kehalises kasvatuses saadud kolme eest talle ühe sajagrammise šokolaadi tuua.
Tema näited:
"Sa oled aeglane nagu täiskuu."
"Sa oled tüütu nagu kõhulahtisus!"
Hmm! Äkki see tõesti töötaks? :D
- - -
Eile sai VT oma esimese kehalise kasvatuse 'kolme' sel aastal.
Mõistagi oli seda oodata ja ta ei näinud sugugi kurb. Ta ütles, et nüüd, kus ta teab, et õpetaja arvates ta lihtsalt ei pinguta, on tal lihtsam kolmesid "alla neelata"..., et nüüd on see mõistetav ja loogiline.
Mina reageerisin sellele nii, et lubasin iga kehalises kasvatuses saadud kolme eest talle ühe sajagrammise šokolaadi tuua.
esmaspäev, 19. september 2016
Tsitaat
Punamütsikese jaoks on üksindus vabadus, kergendus, seda ta igatseb ja seda peab ta endale vahel muretsema, kui pinge liiga suureks läheb, niikaua kui ta mäletab, on ta igatsenud maamaja vaikusesse, põgenenud siia alati, kui tal on olnud võimalik, ja kõige meelsamini üksi.
Ta põgeneb Hundi eest.
Hundi eest, keda ta armastab ja kes täidab ta tervikuna ja lämmatab teda, nõuab talt rohkem, kui ükski inimene suudaks anda, Hundi vajadused on põhjatud, neid pole iial võimalik rahuldada, kuidas Punamütsike ka ei pingutaks, ja pikapeale on ta sellest aru saanud, ta ei kisu enam end lõhki, et anda kõike, mida Hunt iseenesestmõistetavusega nõuab
Märta Tikkanen "Punamütsike"
- - -
Kuna me saime oodatava 80-eurose kommunaalide arve asemel 164-eurose, käisin ma täna korteriühistus asja uurimas.
Tädi seal vaatas ainult näite, mida minul polnud, sest me kirjutame need paberi peale ja paneme vastavasse postkasti ja ma pole tulnud selle peale, et neid üles kirjutada enda jaoks ka.
Nii et mina vaatasin lihtsalt keskmisi, millest mul ON ülevaade, ja tegin sellised tabelid:
Kuni augustini esimeses tabelis,
teises on septembris saadud arve ka:
Ma tahtsin näidata seda, et kui keskmine kulutatud ühikute arv "vee ja kanalisatsiooni" puhul on 7, siis ei saa see järsku 27 peale hüpata. Ja kui "soojusenergia vee soojendamisele" on keskmiselt 6, on kahtlane, kas ta ikka hüppab järsku 12 peale.
Kogu sellest paberite uurimisest ja tabeldamisest polnud mingit kasu. Nemad panevad arveid kirja ikka esitatud numbrite järgi ja järjepidevuse puudumine ei tähenda midagi.
No võtsin sealsed andmed, vaatasin kodus oma mõõturid üle ja ikka ei saanud aru, kust need hüpped tulid. Läksin tagasi ja ütlesin, et mul pole neid näitusid millegagi võrrelda, küsisin juulis esitatud näidud ja jõllitasin neid natuke aega ja siis palusin endale täpselt näidata, kust see 27 ühikut tuleb? Tädi näitaski, kõik näis korras olevat.
Mingid erinevused tulid sisse nii, et näidud ei jõudnud õigeks ajaks ja nad pidid prognoosima, aga prognoos oli väiksem kui tegelik veekulu, nii et järgmine kord oli arve jällegi suurem.
Suvel kommunaalide eest 164 eurot maksta on ikka jube nõme... Mis siis veel talvel saama hakkab?
Me ei ela mingis kuue vannitoaga palees vaid tavalises 65-ruutmeetrises korteris...
Aga noh, mul on ikkagi hea meel, et suutsin ilma mingi jamata (paanikahoota ja värisemiseta) seal ära käia ja täiesti ilusti-kenasti suhelda ka sellisel probleemsel teemal, hüvastijätt korteriühistu-tädiga oli väga soe :) Tema oli meeldiv ja mina tänasin, et ta minuga nii kannatlik oli..., soovisime teineteisele kõike head ja lahkusime naeratades ja noogutades :)
Minu meelest on see nii tore, kui selliseid kahtlaseid asju saab kenasti ajada! :)
Mul on hea meel! :)
Kuigi maksma pean ikka 164 eurot.
Mees ütles kohe, et mul pole mõtet minna, aga ma ei saanud 164 eurot niisama, ilma küsimas käimata ikka maksta :D
Tädi seal vaatas ainult näite, mida minul polnud, sest me kirjutame need paberi peale ja paneme vastavasse postkasti ja ma pole tulnud selle peale, et neid üles kirjutada enda jaoks ka.
Nii et mina vaatasin lihtsalt keskmisi, millest mul ON ülevaade, ja tegin sellised tabelid:
Kuni augustini esimeses tabelis,
teises on septembris saadud arve ka:
| Vesi ja kanalisatsioon | Soojusenergia vee soojendamisele | ||||||||
| 2015 | 2016 | 2015 | 2016 | ||||||
| kogus | hind | kogus | hind | kogus | hind | kogus | hind | ||
| jaanuar | 6 | 12,24 | 8 | 16,32 | 4 | 15,2 | 7 | 26,6 | |
| veebruar | 7 | 14,28 | 7 | 14,28 | 7 | 26,6 | 6 | 22,8 | |
| märts | 4 | 8,16 | 6 | 12,24 | 4 | 15,2 | 5 | 19 | |
| aprill | 6 | 12,48 | 8 | 16,32 | 5 | 19 | 7 | 26,6 | |
| mai | 5 | 10,2 | 8 | 16,32 | 4 | 15,2 | 7 | 26,6 | |
| juuni | 6 | 12,24 | 7 | 14,28 | 5 | 19 | 6 | 22,8 | |
| juuli | 7 | 14,28 | 12 | 24,48 | 7 | 26,6 | 6 | 22,8 | |
| august | 5 | 10,2 | 7 | 14,24 | 4 | 15,2 | 2 | 7,6 | |
| september | 7 | 14,28 | 6 | 22,8 | |||||
| oktoober | 7 | 14,28 | 6 | 22,8 | |||||
| november | 7 | 14,28 | 6 | 22,8 | |||||
| detsember | 7 | 14,28 | 6 | 22,8 | |||||
| KOKKU | 74 | 151,2 | 63 | 128,48 | 64 | 243,2 | 46 | 174,8 | |
| keskmine | 6,17 | 12,6 | 7,8 | 16,06 | 5,3 | 20,27 | 5,57 | 21,85 | |
| Vesi ja kanalisatsioon | Soojusenergia vee soojendamisele | ||||||||
| 2015 | 2016 | 2015 | 2016 | ||||||
| kogus | hind | kogus | hind | kogus | hind | kogus | hind | ||
| jaanuar | 6 | 12,24 | 8 | 16,32 | 4 | 15,2 | 7 | 26,6 | |
| veebruar | 7 | 14,28 | 7 | 14,28 | 7 | 26,6 | 6 | 22,8 | |
| märts | 4 | 8,16 | 6 | 12,24 | 4 | 15,2 | 5 | 19 | |
| aprill | 6 | 12,48 | 8 | 16,32 | 5 | 19 | 7 | 26,6 | |
| mai | 5 | 10,2 | 8 | 16,32 | 4 | 15,2 | 7 | 26,6 | |
| juuni | 6 | 12,24 | 7 | 14,28 | 5 | 19 | 6 | 22,8 | |
| juuli | 7 | 14,28 | 12 | 24,48 | 7 | 26,6 | 6 | 22,8 | |
| august | 5 | 10,2 | 7 | 14,24 | 4 | 15,2 | 2 | 7,6 | |
| september | 7 | 14,28 | 27 | 55,08 | 6 | 22,8 | 12 | 45,6 | |
| oktoober | 7 | 14,28 | 6 | 22,8 | |||||
| november | 7 | 14,28 | 6 | 22,8 | |||||
| detsember | 7 | 14,28 | 6 | 22,8 | |||||
| KOKKU | 74 | 151,2 | 64 | 243,2 | |||||
| keskmine | 6,17 | 12,6 | 5,3 | 20,27 |
Ma tahtsin näidata seda, et kui keskmine kulutatud ühikute arv "vee ja kanalisatsiooni" puhul on 7, siis ei saa see järsku 27 peale hüpata. Ja kui "soojusenergia vee soojendamisele" on keskmiselt 6, on kahtlane, kas ta ikka hüppab järsku 12 peale.
Kogu sellest paberite uurimisest ja tabeldamisest polnud mingit kasu. Nemad panevad arveid kirja ikka esitatud numbrite järgi ja järjepidevuse puudumine ei tähenda midagi.
No võtsin sealsed andmed, vaatasin kodus oma mõõturid üle ja ikka ei saanud aru, kust need hüpped tulid. Läksin tagasi ja ütlesin, et mul pole neid näitusid millegagi võrrelda, küsisin juulis esitatud näidud ja jõllitasin neid natuke aega ja siis palusin endale täpselt näidata, kust see 27 ühikut tuleb? Tädi näitaski, kõik näis korras olevat.
Mingid erinevused tulid sisse nii, et näidud ei jõudnud õigeks ajaks ja nad pidid prognoosima, aga prognoos oli väiksem kui tegelik veekulu, nii et järgmine kord oli arve jällegi suurem.
Suvel kommunaalide eest 164 eurot maksta on ikka jube nõme... Mis siis veel talvel saama hakkab?
Me ei ela mingis kuue vannitoaga palees vaid tavalises 65-ruutmeetrises korteris...
Aga noh, mul on ikkagi hea meel, et suutsin ilma mingi jamata (paanikahoota ja värisemiseta) seal ära käia ja täiesti ilusti-kenasti suhelda ka sellisel probleemsel teemal, hüvastijätt korteriühistu-tädiga oli väga soe :) Tema oli meeldiv ja mina tänasin, et ta minuga nii kannatlik oli..., soovisime teineteisele kõike head ja lahkusime naeratades ja noogutades :)
Minu meelest on see nii tore, kui selliseid kahtlaseid asju saab kenasti ajada! :)
Mul on hea meel! :)
Kuigi maksma pean ikka 164 eurot.
Mees ütles kohe, et mul pole mõtet minna, aga ma ei saanud 164 eurot niisama, ilma küsimas käimata ikka maksta :D
laupäev, 17. september 2016
Tsitaat
Ta vajab vaikust, kui tahab leida teed edaspidiseks, ta pole võimeline ümbritsevat maailma eemal hoidma ise selle sees elades, ta tiirleb üha kiiremini kaasa, suu käib ja jalad jooksevad, higi voolab, kõrvad lähevad lukku õudustest, mida nad kuulama peavad, üha suurem osa temast muutub tundetuks, tuimaks ja olematuks, mõttetud tunnid täidavad tema ööpäevi ja jalad liiguvad paanikas öösitikui ta tahab end päästa, on ta sunnitud kaduma
kui ta seda ei tee, pole temast varsti enam midagi järel
ent peab siis neil kõigil halvasti minema üksnes sellepärast, et Punamütsike enda eest hoolitseb, et tal on hea olla ja ta saab enda sisse vaadata, arvata kokku oksaauke laes?
tema põgenemine pole ema põgenemine ega Hundi põgenemine unustusse, Punamütsike põgeneb otseteed sõnade sekka
et oma elu päästa
Märta Tikkanen "Punamütsike"
Tegelased:
Punamütsike - jutustaja, autor, naine
ema - punamütsikese ema, kes oli kättesaamatu peavalude ajal ja suri suhteliselt varakult
Hunt - siin: Punamütsikese abikaasa; mujal ka lihtsalt meesterahvas.
Nii pehme ja soe, nii pehme ja soe...
Ólafur Arnalds - Lag Fyrir Ömmu ehk "Laul vanaemale"
albumilt Living Room Songs ehk Elutoalaulud.
Nooruke Islandi helilooja ise on klaveri taga :)
albumilt Living Room Songs ehk Elutoalaulud.
Nooruke Islandi helilooja ise on klaveri taga :)
neljapäev, 15. september 2016
ANDRUS KIVIRÄHK "Rehepapp ehk november"
Aga noh, ega ta nüüd mingi peenutseja ka just pole :D ja pole vajagi, aga ma hakkasin paratamatult kohe mõtlema sellele, kui vingus näoga VT neid 'ebatsensuurseid' väljendusi loeb sealt... Contra luulekogu pidin ma ju ise läbi lugema, et sealt talle pähe õppimiseks võimalikult mahedat luuletust valida :D Sest VT on meil küll peenutseja..., aga see on vist paratamatu, kuna ta on elanud ainult minu ja Mehe 'mõjusfääris' ja meie siin ei pea ropendamist vajalikuks ... (ja näiteks Proust ja Pessoa, kes mul praegu endal pooleli on - ja tundub, et jäävad pooleli veel pikaks ajaks, haha... sest nad ju ei ropenda! :D -, saavad ka suguorganeid ja pärasoole mitmesuguses tahkusastmes väljutusi mainimata kenasti hakkama!) Mees küll ütleb "krdi...", aga ta nii kiiresti ütleb, et vokaalid pole kuuldavad :)... Samas Mees ise on mõnes asjas peenutseja, nokib ajalehtedest stiili- ja kirjavigu, käib neid - ise elevil - mulle näitamas ja nende kohal oigamas. Siis ma patsutan teda pepule ja nimetan "kahjurõõmurulliks", hehehee :) Aga no see selleks, eks! :)
Ma ise küll julgen arvata, et see on 14-15aastastele täiesti paslik lugemine, põnev ja lõbus lugu mõisaaegsest talurahvast, kes oma alatasa kõledal ja niiskel isamaal, kus surm su igal hetkel endale naksata võib, muud head ei oska näha, kui et saaks aga kellegi tagant midagi ära nihvata. Isegi kallid kadunukesed tunnevad hingedepäeval kodu külastades huvi ainult selle vastu, kas nende kokkuaetud varandus on ikka alles? :) See ahnus on siin nii üle vindi keeratud, et naljakas kohe ja samas ei saa märkamata jätta, kui koledaks ja rumalaks see inimesed teeb ... kui igasugune moraal või hoolivus on takistuseks ja jäägu lollidele, saamatutele.
Rehepapp on nutikas mees, kes aitab külarahval Vanapaganat ja Katku ära petta ja aitab nõu ja võlujõuga mitut sorti hädade puhul. Aga sellel sopasel maal, kus surm on nii tavaline ja ilm on nii niru, ei oska õnnelik olla küll keegi...
Kivirähk on eriti andekas vaimukate võrdluste looja; lihtsalt ei jõua ära imestada, kuidas nii tavatud mõttekäänud talle pähe kargavad ... Minu meelest on ta geniaalne.
Paar pisukest näidet:
Peremees laisale sulasele:
"Sinu sita tööst pole niigi palju tulu kui kerisele visatud kärbsesüljest leili!"
*
Sel ööl ta enam koju minna ei julgenud, jõi end täis ja magas kuudis koos kõrtsmiku koeraga, kes tundis sulase kuuel lehma hõngu ning lakkus teda nagu suurt supikonti, mille küljes veel küllaga liha.
:D
No ma ei või! Kust sellised võrdlused tulevad? :D
Ma mõtlen, et Kivirähki lapsed armastavad teda vist küll hullupööra, ta on lihtsalt nii leidlik ja lustakas oma ootamatute mõttekäikudega :) Isegi tema tegelaste ropendamised on kuidagi nunnud..., eks ilmselt selle pärast, et neid ei saa tõsiselt võtta.
- - -
Ahsoo, kell on 3,40 ja täna ma ei maga selle pärast, et eile saime augustikuu eest korteriühistult üle 160-eurose arve. Üks meie veemõõturitest oli katki läinud (kuigi kontroll oli tehtud ja kõik meie poolt korras) ja ei tea, kas nüüd soolati mitmekordselt tagant järele? Pean hakkama arveid võrdlema, muidu tegeleb nendega Mees, aga tema ei viitsi minna korteriühistusse järelpärimisi tegema. Jõle tüütu! No ei saa otsa need jooksmised ja siblimised!
kolmapäev, 14. september 2016
How the pros do it
Tänu Pinterestile ja Instagrammile ma tean, et maailmas on palju minusuguseid inimesi, kellele meeldib oma päevi üksikasjalikult planeerida ja/või igapäevaseid päevikumärkmeid kirjutada.
Ja ma mõtlesin, et jagan teiega mõnd minu meelest kõige ilusamat päevikupidaja/päevaplaneerija kontot.
- - -
- - -
- - -
Lavennz Ooi / penpapersoul
- - -
Ja viimaks võrreldamatu Rebbeca Blair Tumbleris
Need ei ole nüüd enam niivõrd päevikud kui kunstiprojektid...
Mina väga korralikke päevikuid pidada ei viitsi, see võtab lihtsalt liiga palju aega ja pealegi mu käekiri muutub koledaks, kui olen väsinud, aga eriti loetamatuks, kui olen närvis (mida õnneks juhtub väga harva viimasel ajal) VÕI heas mõttes elevil (mida juhtub sageli mitu korda päevas :S :D). Kõik blanketid täidan ma alati hommikuti, kuna õhtuks olen ise poolsegane ja käekiri on ka vilets... Oma päevikuid kirjutan ka hommikuti, õhtuti kasutan sodipaberit, millelt hommikul ümber kirjutan. Nii et ma natuke ikka püüan............
Aga minu meelest on teiste inimeste korralike (ja minimalistlike) päevikute vaatamine nagu meditatisioon või teraapia. Sageli ma vahingi üht pilti kümme-viisteist minutit :D ja siis jätangi lahti, et hiljem veel vaadata. On olnud juhuseid, mil ma ei pane arvutit isegi ööseks kinni, sest ei raatsi kellegi ilusat päevikupilti sulgeda... '0' (ise ka imestan...)
No on ikka andekaid inimesi maamuna peal, eks!?! :)
Muahh-muahh! :)
Tellimine:
Postitused (Atom)