"Pole mingit võimalust jumalikkust kinni püüda ja seda sõnadesse panna. Seda saab väljendada ainult läbi vaikuse, seda pole võimalik mitte mingite sõnadega väljendada. Me saame kogeda jumalikkust ainult täielikus vaikuses. Seda pole võimalik mitte mingi pühakirjaga väljendada. Me eeldame, et saame pühakirju lugedes teada tõe, kuid need on kõigest tühjad sõnad. Need on sündinud kaastundest ja armastusest; need inimesed, kes neid sõnu algselt kõnelesid, lootsid tõesti, et suudavad oma teadmisi nende sõnadega edasi anda. Nad mõtlesid, et kogu inimkond peaks mõistma seda, mida nemad on teada saanud. Kuid sõnad jäid tühjaks /.../. Kui sul ei ole oma kogemust, siis jäävad sõnad tühjaks nagu tühjad kassetid, nad ei anna mitte midagi edasi."
*
"Kõige õnnetum asi inimese elus on see, et me oleme ära kaotanud ühtsuse eksistentsiga, me oleme kaotanud ära oma sisemise kooskõla ja harmoonia eluga. Me jääme elust väga kaugele. Meil ei ole tervikuga enam mitte mingit ühendust; meie ja eksistentsi vahelist silda enam ei eksisteeri."
*
"Kui me ei integreeri end hingega, kui me ei saavuta eluga ühtsust, ei suuda me elu vaimu ja elu hinge mõista. Elu vaim on jumalikkus, see on tõde. Pole ainsatki muud viisi elu tunda, kui sellega üheks saada. Kui me seda ei tea, kuidas suudame siis tõeliselt elada? Seepärast kardamegi nii väga surra. Kui keegi saab kord elu maitset tunda, siis surm on kadunud. Tema jaoks ei ole enam üldse mingit surma. Surmahirm näitab, et me ei tea seda, mis on elu."
*
Nihilistid ja nende hapud viinamarjad:
"Inimesed, kes ei suuda rõõmu tunda lillede üle, kes ei suuda rõõmu tunda laulude üle, käivad ringi ja räägivad, et elu on inetu, mõttetu. Nad peidavad oma läbikukkumisi hukkamõistu taha."
Oshol on palju pistmist olnud mingisse usuliini kuuluvate sellidega, kes panevad pahaks seda, et ta elu naudib. Kahjuks ei ole võimalik teiste inimeste silmi avada :), meil on vaja meie uskumusi - nii oskame me ennast 'koos hoida'. Millest aga hoiduda võiks, on teiste inimeste eluviisi kritiseerimine ja enda paremaks pidamine. Kui me oma mingitlaadi pingutuste tõttu end teistest paremaks peame, siis oleme eksiteel, kuid meil on seda hetkel vaja, et oma pingutusi õigustada. Arvan ma.
*
"Mida rohkem elus sa oled, seda rohkem sa tunned. Sinu tajumisvõime paraneb, sinu vastuvõtlikkus kasvab. Kui muutud vaikseks, siis tunned end elavamana."
*
"Elukorraldus meie ühiskonnas on selline, et inimlikkus ja eksistent ei saa ehedalt avalduda. Me oleme valel teel juba lapsepõlvest saati. /.../
Elu kogemiseks on meil vaja ausat ja autentset meelt.
Meie meeled ei ole ausad, need on formaalsustest hõivatud. Me ei ole armastanud autentselt ega vihanud autentselt, me ei ole vihastanud autentselt ega andestanud autentselt."
Tjah, eks ta ole, juba lapsepõlves õpime, et teatud tunded ei kõlba ja nende olemasolu tuleb häbeneda, nende väljendamisest hoiduda. Tegelikult tuleks lapsed õpetada oma ja teiste inimeste valusse lugupidavalt suhtuma. End materdades, alla surudes ja ignoreerides me ei kasva. Aga seda tehakse, kuna 'kasvuvalusid' näib niimoodi olevat vähem. Kui me endal avalduda ei luba, hakkabki elu tunduma koormana.
Noh, tänaseks jälle aitab! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar